Hingesugulane

Pisike märkus tuli, et ma pole sissekannet ammu teinud :D Meeldiv, et vähemalt keegigi tunneb puudust ^^.

Seega, väike arutlus hingesuguluse kohta. Since, mu kullakallis husband on tagasi for good, siis on tekkinud siin kahetised mõtted ja arutlused Merkaga, kelle mees on Rootsis õppimas hetkel ja nö ära, suhete kohta ja hingesuguluse jms.

Eile Merka mainis, et nii paljud on viimasel ajal leidnud oma hingesugulase, kellega on koos ja siis ainuke mure on, kes nõusid peseb. Tundub vapustav ja kadedusttekitav ju ?! Ma küll ei tea, kellest ta rääkis, sest antisotsiaalne või siis sotsiaalvõrgustikest eemale hoidev mina selliseid paarikesi tekkimas pole näinud ega kuulnud, ei siin viimasel ajal ega ka üldse vist? Ma pole päris kindel, aga neid otseseid sõnu, „ta on mu hingesugulane”, ma kohanud pole oma tutvuste seas (ma arvan..ega kõike ei saa mäletada).

..sest võimalused on piiramatud

Kaisalt küsides, kas tema kaasa on tema hingesugulane, tuli ebalev vastus vist küll, et pole sellele niimoodi mõelnud. Kusjuures ma arvan miskipärast, et paljud vähem-romantilised noored ei ole sellele mõelnud, kas nende hetkeline suhtepartner on nende hingesugulane või mitte. Ma ikka vahel olen neid mõtteid mõlgutanud, sest romantilised naistekad ja raamatud ju süvendavad seda imeilusat pilti paarist, kes on teineteise jaoks loodud.

Ma kujutan ette, et hingesugulust kellegagi, ideaalis, peaks inimene lihtsalt koheselt tundma/teadma. See võiks tunduda selline kodune ja tuttav õhkkond teise inimesega, kellega võid absoluutselt kõigest rääkida vabalt, tundmata end ebamugavalt või kritiseeritult. Samas, ma mõtlen, et kas inimene ikka tunneb selliseid asju KOHE teisega tutvudes?
Teine inimene on ju ikkagi alguses võõras ja elu piitsahoobid justkui õpetavad suhtuma ettevaatlikult, millessegi uude, vähemalt minul on nii. Ma olen ka palju (et mitte öelda väheke, mis on vale :D) imelik – olles eemal tuttavast inimesest pikalt, siis ma tunnen end awkwardilt mõnda aega, ükskõik kes see inimene on mulle, ja pärast harjumist alles olen jälle mina ise nö.

Võib-olla on hoopis nii, et kohe polegi seda tunnet vaid ajaga inimesed kasvavad kokku, omavad samu arusaamu, jätkavad sama eluteed ja nö tekitavad selle hingesuguluse? Ma usun, et ka see on võimalik ja mitte ainult meeste-naiste suhetes. Ma võin kindlalt väita, et mul on hingesugulane ja see on mu sõbranna Merka, aga ma olen üsna kindel, et see polnud see „kohe” tunne. Me tutvusime, veetsime koos aega, avastasime sarnasusi, kasvasime koos üles, jätkame koos kasvamist, kakleme, teeme lollusi, arutleme, vaidleme jpm koos (missiis, et me päriselus ei kohtu peaaegu kunagi :D).

Lisaks ma ei tea, kuidas suhtuda sellesse, et leidub üks hingesugulane. Miks ei või neid mitu olla? Inimesed on ju kõik erinevad ja pidevas muutumises. Kui tundub, et leiad oma hingesugulase läbi sõpruse, siis kas on välistatud leida hingesugulane ka suhteks?
Ei tahaks väga uskuda seda. Mingi spirituaalse väite/uskumuse kohaselt oli nii, et hing (või inimene? ei mäleta) oli alguses üks, aga siis miskipärast (raudselt mingid kurjad jõud vms) poolitati hing kaheks ja paisati kaks poolt laiali üle maailma / universumi vms ja nüüd iga hing otsibki oma teist poolt, et saada jälle tervikuks-mõni leiab, teine mitte. Makes sence, et sealt on tulnud need ütlused armastatu kohta: „ta muudab mu tervikuks”, „mu teine pool” jne.

Kuid nii nagu ma arvan, et võib olla mitu armastust korraga (another postituse teema?), siis ma arvan või äkki loodan hoopis, et võib ka mitu hingesugulast olla, sest parimaid sõpru on ka mitu, though paratamatult on tavaliselt üks see kõige-kõige parem. No ei tea, eks näis, elu on mul alles ees J

PS! Kuidagi pikaks venivad mul need mõttemõlgutused..kahtlane, kas keegi viitsib neid lugeda ka?
Sessuhtes, et mulle meeldivad pikad sissekanded teiste puhul iseenesest, kui on juttu ja nii.

Igatahes, oleks VÄGA tore kuulda, mis on teiste mõttevälgatused sellel teemal J

Olge paid :**