![]() | |
Pannkoogid Nutella ja maasikatega |
Ma ei taha mitte midagi halba välja tuua, ilmselgelt
inimesed, kes mind tunnevad, teavad et ma ise treenin samamoodi, teatud mõttes,
palju, ja pooldan tervislikku eluviisi ning toitumist. Olen ka samamoodi natuke
üle piiri nendega läinud, aga enda meelest nii sammukese või paar, seejärel
tagasi piiri taha astunud tunnetades tagajärgi. Lisaks olin ma instagrammi
tehes täiesti obsessed nende ilusate välja
joonistatud kõhulihaste vaatamisest ja meeldivatest toidupiltidest, leides moti
trenniks ja paremaks toitumiseks. Tundub ju kasulik, võimis?
See kõik ongi kasulik ja tore, seni kuni infotulvast
suudetakse välja koorida peamine- tee trenni ja toitu hästi, aga kõike
mõõdukalt. Paratamatult pole nooremad, nii teismelised või ka alla, võib-olla
võimelised aru saama ja eristama, mis on ikkagi erand ja mis on päriselu. Need
ilusad absid ja puhas toitumine on
kaunis, kuid võib ju juhtuda, et tekib kinnisidee endale sama saavutada. Hõlmatuna
uuest obsessionist ei pruugi noorimad
mõista kui pikk on aeg, mis kulub tulemuste saavutamisele. Sellega jätavad nad
tahaplaanile fakti, et kuluv aeg on absoluutselt erineva pikkusega iga
kehatüübiga inimesele, mis sillutab teed võimalustele otsida midagi kiiremat ja
tõhusamat – sissepääs modernse maailma haigustele nagu ortoreksia, anoreksia,
buliimia jne. Viimased kaks on suht ära leierdatud teemad, väga kohutavad
sellegipoolest, aga esimene on uus haigus: „..mis
tekib siis, kui inimene võtab kinnisideeks parandada oma tervist teatud sööke
valides, mis võib lõppeda alatoitumise ja isegi surmaga. Ta tarbib toite oma
väljamõeldud “tervislikkuse” reegleid järgides.” (http://www.toitumine.ee/ortoreksia/)
.
Ausalt öeldes olen ma igavesest ajast igavesti kartnud
endale söömishäiret külge saada oma teatud piirangutega, sest olgem ausad,
keskmise inimese mõistes olen ma olnud ka veidi kardinaalne oma toitumisega
(seda teemat võib hiljem pikemalt arutada kui leidub soovijaid), kuid minu suur
ihalus shokolaadi, kommide, pitsa jms järgi segatuna frustratsiooniga „miks mina ei või ?!” on mind sellest
ilmselt päästnud. Kaasa aitab ka mu rämpsu armastav mees, kes pugib öösel kell
00 enne magama jäämist kooki voodis – no ma ju ei saa jätta võtmata ühte (või
kahte, kolme, nelja) ampsu sellest imeilusast koogikesest :D. Aga läbi aastate
katsetuste olen ma aru saanud, et üks päev natuke rämpsu süüa või lausa terve
päev seda pugida, ei muuda mu keha välimuses absoluutselt mitte kui midagi. Samamoodi
ei muuda ka obsessive treening ja toidust loobumine neid rasvavoldikesi
suurepäraseks voolitud sixpackiks, sest lihas kasvab toidust.
Ma vist ei jõudnud oma jutuga sinna, kuhu ma tahtsin
jõuda..aga mu üleüldine point on selles, et inimesed, mõelge ja jälgige oma
lähedasi ja tuttavaid (muidugi mõelge ka enda üle järgi), kas nende „tervislik”
toitumine ikka on tervislik ja ega nad endale liiga ei tee, sest mõjutusi on
läbi sotsiaalmeedia aina rohkem, nii häid kui ka halbu. Mõjutusi saab vältida,
aga nendest haigustest ei saa kahjuks kunagi 100%liselt lahti.
(Mõte rullus lahti järjekordsete ilusate piltide vaatamisest ja Merkaga vingumisest..:D)
Olge terved :**
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar