Need hetked..

Kas Te olete kogenud neid hetki, kui Te lihtsalt mõtlete, teate ja tunnete, et kõik saab korda?

See üks moment tervest päevast, kus kogu oma olemuses tunned kindlustunnet, et Sul on olemas suund ja no matter what, see halb pisiasi või suur raskuste mägi ei loe, sest pikas perspektiivis saab kõik korda. See imeline tunne kui Sa ei tunne enam hirmu tuleviku või teadmatuse ees vaid oled täiesti rahulik ja valmis edasiminekuks.
teadmine, kuidas edasi minna, sest

Mina olen neid momente oma elus paar korda kogenud ja ma olen õnnelik, et ma olen neis hetkedes 100% viibinud ja neid endale teadvustanud -see tähendab, et nad pole minust mööda jooksnud vaid on jätnud oma jälje kogemusena minu sisse. Praegu saan neid momente kokku lugeda ühe käe sõrmedel, kuid elu jooksul tuleb neid kindlasti veel.
Sarnaseid olukordi ja teadvustamisi võib kogeda ka kalli inimese või tegevuse juures, kuid tähtsamad on minu jaoks need korrad, kui oled üksi. See kui Sinusse imbub rahulolu ning teadmine, et ükskõik mis sitt ka ette ei tuleks, see möödub ja sellest saab üle, siis see üksinda olek hakkama saamise teadvustamisel on üks ilusamaid hetki siin elus. Minu jaoks loeb just see, et oled sel kindlal aja momendil absoluutselt iseendaga ning Su teadvustamine ei sõltu ega pole seotud kellegi teisega peale Sinu enda. It is the most wonderful thing!

Esimene suurem selline moment (enne seda oli neid nö. nõrgemaid variante ka olnud kunagi) oli paar-kolm kuud peale mu esimest lahkuminekut, kus ma olin läbi tulnud emotsionaalsest põrgust. Ma jalutasin koeraga õues ja järsku sain aru, et kõik saab korda. See helge naeratama panev teadmine oli nii rahustav ja kindlust andev, et ma talletasin selle oma mällu. Sellest hetkest alates ma tean alati, in the back of my mind, et lõpuks laheneb kõik. Seda teadmist on raske rakendada igapäeva ellu igapäeva probleemidega, mis võivad osutuda vaimselt kohutavalt raskeks, aga harjutamine teeb meistriks. Ma üritan seda meelde tuletada halbades olukordades, vahel see õnnestub, vahel ei õnnestu, vahel muudab tuju, vahel mitte, aga kasvõi see proovimine iseenesest aitab palju. Me elame, me areneme, me kasvame ja õpime pidevalt ning neid üksikuid väga suuresti abistavaid hetki elus tuleb kohe kindlasti väärtustada ja mäletada isegi siis, kui alati ei suuda neid teadmisi rakendada. Selles pole midagi hullu ;).

Muidugi paneb see natuke mõtlema, et kui palju on olnud neid situatsioone, kus ma ei märka seda konkreetset hetke. Kas on võimalik, et need on mul ka märkamata jäänud?
Kui oletame et on võimalik, siis ilmselt on nad ringiga uuesti minuni jõudnud, sest elu jagab samu õppetunde korduvalt kuni me viimaks õpime. VÕI pole nad minust tegelikult mööda jooksnud, sest kui ma neid ei märka siis järelikult polnud need nii väärtuslikud hetked, mida mu teadvus oleks pidanud püüdma. Ma kaldun uskuma seda teist varianti :D.

Igatahes, ma loodan, et kõik on neid hetki kogenud, sest meie pika ( või ka lühikese) elu jooksul ei esine neid vist kuigi palju. Mõelge oma elule ja meenutage neid ning püüdke meeles pidada seda mõnusat heaolutunnet, mis kaasnes. Lõppude lõpuks oleme me indiviidid ja meie elu ning unistused on meie endi kätes.
(Huvitav oleks ka lugeda Teie arvamusi ja kogemusi selliste hetkedega kui Te neid julgete ja tahate minuga jagada :))

Vana ja udune, don't care :D

Püüelge oma unistuste poole ja ärge andke mitte kunagi alla, sest kõik on võimalik ja kõik saab alati korda.

Armastusega,
Maarja

PS! Ma tean, et tegelikult ei tohi kirjutada Sina-vormis, kuid see oli parim võimalus võimalikult otse ja ausalt Teieni tuua oma mõtted ning see pole kirjand vaid ikkagi blogi :D.
Boom-boom, go dance :D