Melanhoolne

Hei,
See postitus tuleb melanhoolse ja pigem negatiivse, pessimistliku alatooniga nig seetõttu ma hoiatan, et kes taolisi asju ei soovi lugeda, siis hüpake sellest postitusest tuimalt üle :). See on kirjutatud minu enda jaoks, et saada need mõtted välja...

Pildi viide

Niisiis, viimane kuu on kuidagi rohkem viltu vedanud kui varasemad. Võib-olla polegi hullemini läinud vaid ma lihtsalt olen vastvõtlikum /emotsionaalsem neile juhtumistele. Seetõttu olen ma ka kuidagi kurvameelsem, palju antisotsiaalsem ja tihemini pettunud inimestes.

Pettumine inimestes on minu jaoks tavaline-ilmselt tuleneb see hoopis minu enda kõrgetest ootustest ja lootustest teistele. Ma mõtlen küll, et juhindun põhimõttest tee teisele seda, mis sa tahad et endale tehakse, kuid mulle tundubki, et ma ei saa nagu tagasi samaväärset käitumist. Muidugi võib see tunne tulla ka ilusast egomullist, mille tõttu ma ei saa aru kui palju teised teevad või siis hindan enda tegusid kõvasti üle, ma ise seda väga kindlaks teha ei saa ka kahjuks. Kindlasti tulenevad need pettumised enamasti ka mu enda soovidest ja tahtmistest lähtuvalt, mis tundub ka tüüpiline käitumine inimesele. Seetõttu ma hindangi loomade väärtust kordades kõrgemalt kui inimeste oma-nad pole nii isekad (jah, olen minagi isekas paratamatult :D).

Lisaks pettumusele, millest tegelikult saab üle kui need on ikkagi mõttetud pisiasjad ja kui antud pettumus tekib mu enda isekusest, olen ka jälle väga antisotisaalseks muutunud (vist). Ma suhtlen küll inimestega peaaegu igapäevaselt, aga seda siiski meie tehnika ajastu põhikohas-internetis.Tõsimeeli, mulle väga meeldib inimestega suhelda isegi, kui see ei toimu silmast silma-põnevad arutelud ja üksteise mõistmised saavad ju ikka toimuda. Lihtsalt koostegemisi on väheks jäänud ja kindlasti on üks peamisi põhjuseid ka vanusega tulenevad kohustused nagu töö, poiss-sõbrad jms tähtsamad tegemised. Mu enda muremõtteks tikub pigem see, et kui ma nüüd hiljuti olin seltskonnas, siis ei tundnud ma end seal taaskord hästi. Minu jaoks huvitavaid arutelusid lihtsalt ei olnudki ja endal polnud ka tuju mingeid teemasid tõstatada või rumalusi rääkida. Loomulikult olin ma väsinud ka selleks ajaks, kuid paratamatult tundsin ma sealgi, mitme inimese seltsis, end üksi.

Kõige kohutavam on siiski minu meelest olukord kui veeta kahekesi aega, nt kasvõi ainult vesteldes, ja sel ajal tuleb ikka üksindustunne. Lihtsalt tundub, et teine pool pole väga huvitatud mingisuguse sideme loomisest. Nagu tema huvi oleks kõigest pealiskaudne või sisutühi. Muidugi pole tegemist alati teise poole huvipuudusega, vahel tekib tunne lihtsalt enda konfliktide või kurbuse tõttu, kuid üleüldiselt on see konseptsioon häiriv, sest kui tunned ennast kellegagi koos ka üksi, siis järelikult on ju midagi viga.

Samas on iga inimese elu tema enda teha-see on ainult tema ja mitte kellegi teise elu ja inimesed enamasti sünnivad ju üksi (v.a. siiami kaksikud vms). Inimene teeb enda otsused peamiselt üksi, elab oma unistusi üksi, teeb enda tööd üksi, teeb trenni enda jaoks, seega ka justkui üksi. Me peame enda elu jaoks ise leidma meelistegevused ja vajalikud otsused, sest keegi teine ei saa meie eest elada, kuid kogu see üksi tegemine on väga kurnav.

Pildi viide

Ilmselt see ürgne instinkt elada karjas on kandunud inimestel edasi leida endale kaaslane, et ei peaks kõike üksi tegema, sest nii otsuseid kui ka tegemisi saab jagada kaaslasega või meeskonnaga. Ühest küljest on inimesed oma tegemistega täiesti üksi, kuid teisest küljest on seda võimalik muuta kui leidub sobivaid ja mõistvaid kaaslaseid, kes tahavad üksteisega oma elu jagada. Minu seisukoht varem oli täiesti kindlalt, et enda elu on parem jagada kellegagi-elu väärtus kasvab mitmekordselt kui ei pea kõike üksi tegema. Samas, ühe minu tuttava arust on peamine lähtuda enda vajadustest ja elada endale, teha asju üksi-kergeid ja raskeid otsuseid, sest inimese elu on ju ikka ainult tema enda teha. Nüüd on see inimene suhtes ja kui ma talle varasemalt rääkisin, et enda elu kellegagi jagada on kordades parem kui üksi kõike teha, siis ta justkui oli avatud sellele ideele. Mind huvitab, kas see suhe muudab tema väljavaadet või mitte. Ilmselt muudab, sest ta juba arvestab teise inimese elu ja soovidega.

Ühesõnaga, on minu jaoks veidi segane, kuidas mu põhimõtted ja soovid on nii erinevad teistest, et ma end tihti üksi tunnen. Asi võib ka ju olla selles, et äkki ma ei taha või mulle ei meeldi endaga üksi olla tihti. Samas teen ma seda viimasel ajal palju kuna ei soovi rohkem pettuda inimestes ega tunda seda ebameeldivat tunnet. Neid inimesi leidub küll, kes minust aru ka saavad, aga kahjuks pole neil aega. Lisaks tegi seesama eelnev tuttav mulle varasemalt selgeks, et minu liigne tahe suhelda, nt temaga, ja jagada oma elu muresid, on kurnav.

Niisiis, olen ma siin, oma hala lõpul ja loodan, et suve tulekuga läheb meel jälle rõõmsamaks ja asjad hakkavad rohkem paika loksuma. Suviti on inimestel tihtipeale ka rohkem aega ja soovi väljas veeta nii, et vast läheb ikka tuju paremaks :) Alati ju lõpuks läheb, kuhu see nüüdki siis jääma peaks. Loodan ainult, et ta end liiga kaua ei peida  : )).

Rõõmsat päeva ^^.

Jõud meis eneses (ja nsma plära :D)

Tere-tere.

Vabandust, et nii kaua pole kirjutanud, laiskus ja huvitavate arutelude puudus on olnud peamised põhjused :D. Rääkisin Kaisale juba nädal tagasi, et jah kirjutan unenägudest..ikka venitasin nädala edasi :D ja muudan teemat ka (suured vabandused mu kallis Kaisakene :$).

Teema muutus tuleneb sellest, et viimased kaks nädalat on kuidagi viltu vedanud. Eelmine nädal ei läinud trennid just kõige paremini, siis nagu hakkas asi jälle liikuma, aga tuli järsku suur põnts elust enesest (+ ega trennide asi ka väga palju paremaks ei muutunud).
Iseenesest polnud juhtunu katastroof, aga see tõi kaasa suure emotsioonide plahvatuse minus endas nii, et kaks päeva tundusid kõige kohutavamad üldse. Ühe laksuga olin hüsteerias ja nii liimist lahti, et kaks päeva tundsin hirmu ja ebakindlust maailma ees. See on ikka täitsa huvitav, kuidas mõjuv sündmus võib hetkega kõik nii pea-peale pöörata, et tuttavast turvatundest pole haisu ka järel.

Tugevalt elasin sündmuseid läbi, aga samal ajal ikka jätkasin oma tavategemisi nii, et nende kahe päeva möödudes tuli jälle rahulikum enesetunne ja tänu inimestele ka lahendused ning abi :). Eks ma seekord isegi teadsin, et tegelikult pole maailma lõpp ning see juhtum iseenesest polnud ka kõige hullemate killast, aga ilmselt oli see viimane piisk täitunud karikasse. Sellest pole ka hullu, neid hetki on vaja, et saaks hullema mürgi endast välja ja jälle edasi liikuda.

Nende teemadega seoses, ärkasin ma täna üles ja tekkis huvi, et kas oma õnne on võimalik parandada. Googeldasin veidi (sealt leiab ju kõike :D) ja leidsin sellise huvitava artikli: http://www.damninteresting.com/you-make-your-own-luck/. Tekkis ka huvi lugeda Feng Shui kohta niisama, et teada saada, mis see täpsemalt endast kujutab. Kogu see otsimine juhatas mind ka sellise leheni: http://www.sisekosmos.ee/meditatsioon/meditatsioon-sinu-esimesed-30-paeva/. Ühesõnaga leidsin ma endale mitu raamatut, millega huvi pärast tutvuda ja kui viitsimist on, siis võib-olla ka enda peal katsetada, sest kes ei tahaks mõnusamat ja rõõmsamat elu ;).

Lisaks tekitas esimene artikkel minus mõtteid, et kui olla rahul kõigega, mis on-> st, et oled positiivsem ka kõige uue suhtes ja ilmselt ka õnnelikum, siis kas soov enda jaoks midagi paremat tahta on välistatud taolise mõtteviisi puhul? Kui oled rahul, siis kas neid soove, et veel kuhugi kõrgemale ja kaugemale pürgida ei tekigi?
Lähtudes mainitud artiklist, sain ma nii aru, et kui juba olla rahul, mis on olemas jne, siis tulevad need uued, kõrgemad, kaugemad unistused võib-olla inimese endani ning oma energia suunamist saavutustesse ei peagi toimuma. Mu mõtted on hetkel küll hästi piiratud lähenemisega ja neid saaks täiendada mitmekülgsete võimalustega, aga need on nagu peamised punktid, mis tekitasid minus huvi. Huvi, et kas peab olema üks või teine, või saab neid ka liita?

Muidugi jagasin ma neid mõlemaid linke ja avastusi ka ühe sõbraga, kes on taolistele asjadele küll avatud ning huvitatud, kuid tihtipeale ei suuda end käsile võtta, et neist midagi oma ellu rakendada. Tema entusiasm Sisekosmose lehelt leitud artiklite ja raamatute vastu kasvas nii suureks, et ta plaanib endale need teosed ka soetada. Mis seal salata, ise sooviks ka kahte raamatut neist lugeda, sest meditatsiooni harrastajaid ja kapitaalselt elule erineva lähenemisega inimesi leidub minu elus küll ja veel.

Vestluses sama entusiastiga jõudsime me ikkagi punkti, kus ta selgitas, et ei mõista päris, kuidas see valgustatus siis temani jõuab ja väidetavalt kõike tema elus muudab, mida ta iseenesest sooviks küll. Ma selgitasin, et eks see kõik toimib samamoodi nagu ka teised asjad siin elus: inimene tahab midagi, võtab ennast käsile ja hakkab tegema tööd eesmärgi nimel, et saavutada enda tahtmine.
Antud teema puhul on siis vaja hakata igapäevaselt harjutama mediteerimist olenemata olukorrast ja laiskusest kuni see muutub igapäevase elu osaks ja vajaduseks nii, et selle tegemine pole enam kohustus. Täpselt samamoodi nagu trenni lisamine enda ellu või oma söögiharjumuste muutmine. Kõik sellised asjad vajavad alguses ikkagi päris palju tööd, et muuta need tegevuseks rutiinseks elu osaks, milleta edaspidi enam elada ei oska.

Selle jutuga ta nõustus, kuid mainis taaskord enda põhiprobleemi-tema ümber on põhiliselt sellised inimesed, kes taolisi asju ei tee vaid enamasti raiskavad oma aega. Lisaks tõmbavad nad mu sõbra moraali alla kui ta millegagi alustab ning tema ise ei leia endas jõudu nii kauaks, et oma soove teiste laiskusest läbi murda, et mingigi rutiin saaks tekkida.

See mure on ka vast paljudel teistel, kes soovivad teha suuri muudatusi elus, ükskõik mis põhjusel. Kahjuks on põhiline sellise mure puhul leida ikkagi endas see soov tegevust alustada ja kindel tahtmine see ka lõpule viia, olenemata kõrvalseisjate meelepahast. Kui üksi ei jaksa, aga soov on kindel, siis kergemaks teeb alati uue elumuutuse kasvõi üks toetaja, kelle poole pöörduda kui enda nõu või jaks täitsa otsa saab-see kehtib nii treeningu, elu, vaimsete muudatuste kui ka muu korral.

Tähtsaim on siiski muudatuse alustaja enda soov see asi lõpule viia no-matter-what. Eks need teised tolvanid ka lõpuks näevad, et on ikka abi sellest muutusest ning kui ise kaasa ei lähe, siis lõpuks vast ikka kiidavad takka. Need, kes ikka lõpuni vastu seisavad muutusele ega siis neid polegi vast ellu vaja, sest paratamatult tõmbab see ju teise inimese elukvaliteeti ning moraali alla. Inimesed peaksid end ümbritsema ikka toetavate ja edasi tunnustavate kaaslastega, kuid kui neid kohe üldse ei ole, siis saab ka üksi. Kui pikalt sammuda üksi, kindla eesmärgiga, eks siis leiavad ka teised samal teekonnal olevad inimesed Su üles :). Kõige tähtsam on ikka juhinduda enda südame soovist ja eesmärkidest ;).

Ärge andke alla mu kallikesed ja viige oma soovid ikka täide-see on Teie, mitte kellegi teise elu ;)
Have a nice one (day or beer or smth else) :**