Melanhoolne

Hei,
See postitus tuleb melanhoolse ja pigem negatiivse, pessimistliku alatooniga nig seetõttu ma hoiatan, et kes taolisi asju ei soovi lugeda, siis hüpake sellest postitusest tuimalt üle :). See on kirjutatud minu enda jaoks, et saada need mõtted välja...

Pildi viide

Niisiis, viimane kuu on kuidagi rohkem viltu vedanud kui varasemad. Võib-olla polegi hullemini läinud vaid ma lihtsalt olen vastvõtlikum /emotsionaalsem neile juhtumistele. Seetõttu olen ma ka kuidagi kurvameelsem, palju antisotsiaalsem ja tihemini pettunud inimestes.

Pettumine inimestes on minu jaoks tavaline-ilmselt tuleneb see hoopis minu enda kõrgetest ootustest ja lootustest teistele. Ma mõtlen küll, et juhindun põhimõttest tee teisele seda, mis sa tahad et endale tehakse, kuid mulle tundubki, et ma ei saa nagu tagasi samaväärset käitumist. Muidugi võib see tunne tulla ka ilusast egomullist, mille tõttu ma ei saa aru kui palju teised teevad või siis hindan enda tegusid kõvasti üle, ma ise seda väga kindlaks teha ei saa ka kahjuks. Kindlasti tulenevad need pettumised enamasti ka mu enda soovidest ja tahtmistest lähtuvalt, mis tundub ka tüüpiline käitumine inimesele. Seetõttu ma hindangi loomade väärtust kordades kõrgemalt kui inimeste oma-nad pole nii isekad (jah, olen minagi isekas paratamatult :D).

Lisaks pettumusele, millest tegelikult saab üle kui need on ikkagi mõttetud pisiasjad ja kui antud pettumus tekib mu enda isekusest, olen ka jälle väga antisotisaalseks muutunud (vist). Ma suhtlen küll inimestega peaaegu igapäevaselt, aga seda siiski meie tehnika ajastu põhikohas-internetis.Tõsimeeli, mulle väga meeldib inimestega suhelda isegi, kui see ei toimu silmast silma-põnevad arutelud ja üksteise mõistmised saavad ju ikka toimuda. Lihtsalt koostegemisi on väheks jäänud ja kindlasti on üks peamisi põhjuseid ka vanusega tulenevad kohustused nagu töö, poiss-sõbrad jms tähtsamad tegemised. Mu enda muremõtteks tikub pigem see, et kui ma nüüd hiljuti olin seltskonnas, siis ei tundnud ma end seal taaskord hästi. Minu jaoks huvitavaid arutelusid lihtsalt ei olnudki ja endal polnud ka tuju mingeid teemasid tõstatada või rumalusi rääkida. Loomulikult olin ma väsinud ka selleks ajaks, kuid paratamatult tundsin ma sealgi, mitme inimese seltsis, end üksi.

Kõige kohutavam on siiski minu meelest olukord kui veeta kahekesi aega, nt kasvõi ainult vesteldes, ja sel ajal tuleb ikka üksindustunne. Lihtsalt tundub, et teine pool pole väga huvitatud mingisuguse sideme loomisest. Nagu tema huvi oleks kõigest pealiskaudne või sisutühi. Muidugi pole tegemist alati teise poole huvipuudusega, vahel tekib tunne lihtsalt enda konfliktide või kurbuse tõttu, kuid üleüldiselt on see konseptsioon häiriv, sest kui tunned ennast kellegagi koos ka üksi, siis järelikult on ju midagi viga.

Samas on iga inimese elu tema enda teha-see on ainult tema ja mitte kellegi teise elu ja inimesed enamasti sünnivad ju üksi (v.a. siiami kaksikud vms). Inimene teeb enda otsused peamiselt üksi, elab oma unistusi üksi, teeb enda tööd üksi, teeb trenni enda jaoks, seega ka justkui üksi. Me peame enda elu jaoks ise leidma meelistegevused ja vajalikud otsused, sest keegi teine ei saa meie eest elada, kuid kogu see üksi tegemine on väga kurnav.

Pildi viide

Ilmselt see ürgne instinkt elada karjas on kandunud inimestel edasi leida endale kaaslane, et ei peaks kõike üksi tegema, sest nii otsuseid kui ka tegemisi saab jagada kaaslasega või meeskonnaga. Ühest küljest on inimesed oma tegemistega täiesti üksi, kuid teisest küljest on seda võimalik muuta kui leidub sobivaid ja mõistvaid kaaslaseid, kes tahavad üksteisega oma elu jagada. Minu seisukoht varem oli täiesti kindlalt, et enda elu on parem jagada kellegagi-elu väärtus kasvab mitmekordselt kui ei pea kõike üksi tegema. Samas, ühe minu tuttava arust on peamine lähtuda enda vajadustest ja elada endale, teha asju üksi-kergeid ja raskeid otsuseid, sest inimese elu on ju ikka ainult tema enda teha. Nüüd on see inimene suhtes ja kui ma talle varasemalt rääkisin, et enda elu kellegagi jagada on kordades parem kui üksi kõike teha, siis ta justkui oli avatud sellele ideele. Mind huvitab, kas see suhe muudab tema väljavaadet või mitte. Ilmselt muudab, sest ta juba arvestab teise inimese elu ja soovidega.

Ühesõnaga, on minu jaoks veidi segane, kuidas mu põhimõtted ja soovid on nii erinevad teistest, et ma end tihti üksi tunnen. Asi võib ka ju olla selles, et äkki ma ei taha või mulle ei meeldi endaga üksi olla tihti. Samas teen ma seda viimasel ajal palju kuna ei soovi rohkem pettuda inimestes ega tunda seda ebameeldivat tunnet. Neid inimesi leidub küll, kes minust aru ka saavad, aga kahjuks pole neil aega. Lisaks tegi seesama eelnev tuttav mulle varasemalt selgeks, et minu liigne tahe suhelda, nt temaga, ja jagada oma elu muresid, on kurnav.

Niisiis, olen ma siin, oma hala lõpul ja loodan, et suve tulekuga läheb meel jälle rõõmsamaks ja asjad hakkavad rohkem paika loksuma. Suviti on inimestel tihtipeale ka rohkem aega ja soovi väljas veeta nii, et vast läheb ikka tuju paremaks :) Alati ju lõpuks läheb, kuhu see nüüdki siis jääma peaks. Loodan ainult, et ta end liiga kaua ei peida  : )).

Rõõmsat päeva ^^.