Siirus

Pilt

Rääkisin laupäeval ühe kalli sõbraga, kes tunneb mind läbinisti ja vaatasin üksi kodus love-movie't called What If. See oli väga südamlik, samas naljakas film. Paratamatult, nende kahe koosluse tõttu, muutusin ma äärmiselt kurvaks. Kurvaks sellepärast, et taaskord meenusid mu võimatud soovid paralleelselt kehvade päris-elu olukordadega.

Mulle väga meeldivad love-story'd, ma olen tegelikult võimatu unistaja and I crash hard when reality hits me (lisaks sellele lähen ma tihtipeale inglise keelele üle, kui ma ei suuda või ei oska end väljendada, ingliskeeles on justkui lihtsam..ja natuke "mitte nii tõeline").
Hea love-story'ga muutun ma emotsionaalseks kuna samastan enda olukordi, või soove, filmi omadega. Ju see ongi "hea" filmi eesmärk, et inimesed hakkaksid kaasa elama, neil tekiksid seosed filmiga ja seetõttu kiidetaks seda ka teistele. Sellegipoolest oli laupäevane olukord natuke erinev, just sellepärast, et vestlesin filmi alguses oma sõbraga.

Ta on selline sõber, kes tõesti tunneb minus igat külge aktsepteerides neid, isegi mõistes enamasti. Selle kõige tõttu on mul pea et võimatu talle valetada, mitte et ma seda tahaksin. Kuid temaga vestlemine, kui see pole niisama nalja tegemine (mis on ka awesome), sunnib mind alati olema väga aus ja avatud. See omakorda tähendab tihti olukordi, kus läbi temaga vestlemise pean ka lõpetama enesele valetamise ning kokku kogutud valu hakkab minust tasapisi välja jooksma. Kui see kõik kombineerida veel armastusfilmiga, millega ma enda elu paratamatult võrdlen, siis võite arvata, et tekib üks suur emotsionaalne kaos.

Lisades sellele kõigele veel mu stressihunniku, või pingelanguse (ei teagi kumb käsil on), paar puuduvat ning mõistmatut lähedast inimest, ja te saate segamini pööratud nuuksuva maarja. Samas, it's okay..Kõigel on oma hea ja halb külg. Hea pool on see, et stressi saab leevendatud ja ka see, et tekivad selgushetked.

Selgushetkedel on muidugi oma nurgad. See on selline romb, kus ühes otsas on suur sasipundar, teises otsas complete understanding (no eesti k pole lihtsalt nii vägevaid sõnapaare), kahel ülejäänud küljel aga pesitsevad lahenduse-jukud, üks kehvem kui teine.

Kogu see sasi-romb pani mind igatsema neid inimesi, kes mind peaaegu täielikult mõistavad ja kellega ma pean completely utterly honest olema (mu mõtted segunevadki niimoodi kakskeelselt). Neid on vähe, võib-olla ongi ainult see üks, sama, sõber ja tema leiab haruharva mu jaoks aega.

Mulle meeldib end väljendada ja mulle meeldib olla üdinisti mina ise, ükskõik, kuidas see ka välja ei kuku. Mul on ka oma kohutavad momendid, kus ma olen lihtsalt mõttetult hüsteeritsev või teised, kus ma ütlen arusaamatult koledaid asju, mida ma mitte kunagi ei mõtle päriselt, aga see ongi emotsionaalsuse hind..ja mulle meeldibki nii. Veel rohkem meeldib see, kui ma saan nii teha, neid asju öelda või välja elada, ja mu kõrval olev isik saab aru ega hakka mind hukka mõistma või küsima rumalusi.

See igatsus lennutas mind omakorda arusaamani, et see tuimus, mida ma olen enda sees äärmiselt pikka aega kandnud, võiks lõppeda. Võiks lõppeda see peitmine, enda vaigistamine ja viisakas olemine nende vastu, kes ei oska või taha aru saada. Ma tahan rääkida, ma tahan elada, ma tahan tunda, ma tahan nutta ja naerda siiralt. Just nii siiralt, et ma tunnen, kuidas kõik need emotsioonid minu kogu kehast läbi käivad, just nii nagu vanasti..

Beauty

Teree :)

Täna pikka juttu ei tule, aga ma tahtsin Teiega jagada seda artiklit, videot ja inimest: http://buduaar.ee/Article/article/sokeeriv-video-see-modell-raakis-oma-elust-ja-haigusest.

Alguses, nagu ilmselt ka paljud teised inimesed, olin ma šokeeritud Melanie välimusest ega osanud seda kuidagi võtta. Tekkisid pigem negatiivsema poolsed eelarvamused, ma isegi ei tea päris täpselt miks..

Võib-olla sellepärast, et ANTM-i selle hooaja saates üks osaleja, Chantelle, kellel on skin-condition: vitiliigo, näeb väga ilus välja, kuid oma iseloomu näitas ta koledast küljest. Chantelle oli väga defensive, aga samas ka ülbe ega suutnud ratsionaalselt võtta teiste sõnu vaid tundus olevat kogu aeg arvamusel, et teda tahetakse kiusata vms (ilmselt oma nooruspõlve tõttu). Ühesõnaga, polnud ta veel aru saanud, et kõik inimesed ei käitu nii nagu need kunagised koolikiusajad ega osanud lahti lasta vanadest haavadest.

Ilmselt selle tõttu jäi ka mulle mulje ning eelarvamus, et võib-olla raske muundava haigusega inimesed on pigem kaitsehoiakus ülejäänud maailma suhtes. Kuid lähemalt uurides Melanie facebooki ning kuulates ka buduaaris olevat videot, tungis minu sisse meeletu soojus.
Tema fotod väljendasid ilusat kunsti. Tema jutt ning suhtumine ellu, kogu see küpsus ning elu mõistmine, oli nii inspireeriv, ilus ja äärmiselt armas, et tekitas füüsilise soojuse minu hinges. Midagi, mida ma pole väga ammu tundnud. Kogu tema suhtumine ja olek inspireeris mind - pani soovima, et ka mina jõuaks kunagi sellisele arusaamisele ning elu aktsepteerimisele/tähistamisele kogu tema käänulisusega..

Video, Melanie Gaydos:

 

Stay warm, xoxo
Maarja

Saamatud inimesed 2

...jätkub

Teist tüüpi inimesed, keda võib-olla on isegi rohkem (ma pole kursis statistikaga, aga kuna saamatuse vorm on nö kergem variant, siis justkui oleks loogiline, et neid on rohkem), on sellised, kes samamoodi suure hurraaga alustavad oma ettevõtmisi, kuid mõtlemata kõiki aspekte läbi, loobuvad oma eesmärgist, kui midagi natukenegi negatiivset "lendab" nende suunas. Negatiivse mõju all mõtlen ma kõige pisemaidki vasturääkivusi ettvõtja nägemusega, nt mõne teise inimese sõnad või mõjutavad teod. See on ju lihtsalt absurdne.
Super, kui motivatsioon ja eesmärk on paigas -  neid on kindlasti vaja, et saaks algust teha. Kuid kui oskused, teadmised jms ei ole veel piisavalt täielikud eesmärgi saavutamiseks, siis minu meelest pole mõeldav kohe hüpata punkti, et reaalset outcome-i hakata teostama. Ilmselgelt mõtlevad inimesed väga erinevalt.

Mul on kahju sellest, et kui eesmärk on olemas, motivatsiooni leidub, tööd on tehtud ja aega kasutatud, siis ühe-kahe-kolme inimese sõnade tõttu loobutakse kõigest, mis saavutatud. Loobutakse eesmärgist, alla pandud tööst ning sel juhul on ju ka aeg raisatud. Lihtsalt antakse alla, sest keegi naeris selle eesmärgi üle või mõni teine ütles, et "Sa ei ole veel valmis selleks".

Esiteks, suva, mis teised inimesed ütlevad, see pole ju nende elu ega eesmärk. Teiseks, kui oma ala professionaal (kelle juttu võib reaalselt ka uskuda) ütleb, et "Sa pole valmis, õpi natuke veel või tee rohkem tööd", siis tõenäoliselt on see soovitus pigem heast kohast tulnud kui halvast. Sellise asja peale pole mõtet solvuda (vähemalt mitte pikaajaliselt) ning kõike nurka visata, kui eesmärgi täitmine on ikkagi suur isiklik soov. Neid õpetussõnu tuleks kuulda võtta, tuleks innustuda võimalusest, et kui teha veel rohkem tööd, panna veel rohkem aega eesmärgi saavutamise alla, siis võib olla uskumatu kui palju suurema eduga on võimalik loodud eesmärk saavutada. Tuleks arvestada, et kui selliseid sõnu ütleb lähedane või otsene mentor, siis tema sõnade taga pole mitte kurjus vaid hoolivus. Hoolivus kaitsta inimest ja lükata ta riski olukorda alles siis, kui ta on omandanud vajalikud vahendid, võimaliku olukorra, normaalseks lahendamiseks.

Riskidega on paraku nii, et nendeks ei saa kunagi 100% valmis olla, aga kui kirg ja soov oma eesmärgi poole püüelda on suur, siis tuleks kuulata targemaid inimesi, kuulata oma sisehäält, mõelda radikaalselt ja kriitiliselt läbi tehtud/tehtavad otsused. Seejärel, kui omandatud vahendites ollakse üle 50% kindlad, võiks selle riski võtta ning minna järgi oma eesmärgi täitmisele.

Muidugi on ka inimesi, kes hüppavad pea ees vette ja ujuvad sealt piltlikult suurima haugiga käes välja, saavutavad oma edu ühe suure riskiga, aga neid on vähe. Sellegipoolest olen ma enam kui kindel, et sellistel inimestel on enne piisavalt palju läbi mõeldud kõik olukorra plussid ja miinused, nad on arvestanud kaotustega ning on omandanud vajalikud vahendid, mis võivad kasuks tulla. Enamik neist, kes riskivad täiesti pimesi, kukuvad ikkagi pea ees betoonpõrandasse ja väljuvad, kui üldse, veel suuremate kaotustega.

Seega inimesed, seadke endale eesmärke ja arvestage sinna alla pandava töö-ning ajamahuga. Aeg on meie elus üks suurimatest väärtustest, seda tuleb kasutada targalt. Kui on eesmärk, siis sellele kulutatud aeg peab olema väärt teenima esitatud eesmärki. Pole mõtet loobuda esimese viie-kümne-saja inimese kurjade sõnade peale, eriti kui neid on valesti mõistetud. Pole mõtet alustada sama nõiaringi, samast punktist, samade meetoditega, kui vahendeid ja võimalusi on sadu miljoneid - tuleb vaid leida mõni teine viis.

Pilt

Eesmärkide seadmine on vajalik, nende nimel töötamine ja vaeva nägemine aga veelgi tähtsam. outcome ise.
Lihtsalt eesmärgi täitmine annab minimaalse rahulduse, kui see eesmärk on aga täidetud higi, vaeva ja pisaratega teades, et kogu töö ning ajakulu oli kõike seda väärt, siis see ongi see üks ja ainus põhjus, miks eesmärke üldse seada. See saavutus-ja rahuldustunne oma tehtud tööst on tihtipeale tasuvam kui eesmärgi

Seadke eesmärke, tehke tööd nende nimel, nähke vaeva, kuulake targemaid ja kõik on tehtav! See võtab lihtsalt natukene aega ;)

Xoxo, Maarja

Saamatud inimesed

Tere,

Natuke õiendavam ja kurjem teema täna - saamatud inimesed :D.

Pilt

Ma arvan, et kõik on oma elus nüüdseks kohanud mõnda sellist inimest, kes räägib suurt juttu, aga
kelle teod sel teemal on pisikesed. Inimene, kes tundub meeletult motiveeritud ning valmis tegema saavutuseks kõik, aga selle tegevuse algus ei näegi ilmavalgust. Inimene, kelle eesmärk on grandioosne, isegi saavutatav, kuid sellest viimasest lükkest üle finišijoone jääb märkimisväärselt puudu.
Vot selliste inimeste mõjust minu närvisüsteemile, aju krussi keeramisele, ma täna räägingi.

Ma ei mõista inimesi, kes seavad endale suure hurraaga eesmärke, kuid ei teadvusta endale seda mahukat aega ja tööd, mis eesmärgi saavutamise nimel teha on vaja.
Eriti jubedad on need inimesed, kes alustavad pika eesmärgi nimel töötamist - nad isegi mõistavad seda vajalikku pingutust, tööd tehakse ka reaalselt, aga selline determination kestab kõigest paar-kolm-neli kuud. Seejärel teeb elu neile väikse tagasilöögi, millest areneb edasi laiskus ja tasapisi, samm-sammu haaval, kukub kogu alustatud töö, innukus ja eesmärk lihtsalt kokku. Okei, las siis kukub, äkki oligi liiga suur või üle jõu käiv eesmärk, mis sai alguse mõne teise hetke ajendil, see oleks veel arusaadav. Kuid, kõige hullem variant taoliste inimeste puhul on see, et umbes pool aastat alustatud tööst-tagasilöögist-lõpetamisest hiljem, tahavad nad täpselt sama eesmärgi poole uuesti hakata püüdlema, täpselt sama suure, kui mitte isegi suurema hurraaga. Tihtipeale kasutatakse aga ka sarnaseid, või isegi samu, meetodeid nagu eelnev kord.

No selge, pole viga, inimestele tulebki vahel teine võimalus anda, äkki seekord on tahtejõudu rohkem. Neid inimesi, kes läbi löövad teise, kolmanda või sajanda korraga leidub, mõned üksikud kahjuks, aga neid, kes sellist tsüklit ketrama jäävad, neid on, kahjuks, kordades rohkem. See kindel punkt, kus inimene jääb täpselt sama eesmärgi poole püüdlema, enam-vähem samade meetoditega ja sama lõpptulemusega, mille ebaedust ta ise kunagi aru ei saa (või pigem ei taha saada) on lihtsalt mõistetamatu minu jaoks. Kas tõesti inimene suudab endale nii palju valetada, et mitte aru saada, kuidas tema enda käitumisviisist on mõjutatud kogu nõiaringi lõpptulemus?
Mõni sellistest inimestest justkui mitte kunagi ei tunnista endale, milles seisneb algne probleem, võib-olla ta ei näegi, et mingi issue üldse eksisteerib. Võib-olla selle inimese ignorantsus tõele on nii suur, et sellest ei sünnigi mingit nähtavat kahjut tema enda elule või tulevastele otsustele? Ma tõesti ei tea ega ka mõista, absoluutselt, sellist suhtumist ning mul on neist inimestest tõsiselt kahju...

...jätkub