Saamatud inimesed

Tere,

Natuke õiendavam ja kurjem teema täna - saamatud inimesed :D.

Pilt

Ma arvan, et kõik on oma elus nüüdseks kohanud mõnda sellist inimest, kes räägib suurt juttu, aga
kelle teod sel teemal on pisikesed. Inimene, kes tundub meeletult motiveeritud ning valmis tegema saavutuseks kõik, aga selle tegevuse algus ei näegi ilmavalgust. Inimene, kelle eesmärk on grandioosne, isegi saavutatav, kuid sellest viimasest lükkest üle finišijoone jääb märkimisväärselt puudu.
Vot selliste inimeste mõjust minu närvisüsteemile, aju krussi keeramisele, ma täna räägingi.

Ma ei mõista inimesi, kes seavad endale suure hurraaga eesmärke, kuid ei teadvusta endale seda mahukat aega ja tööd, mis eesmärgi saavutamise nimel teha on vaja.
Eriti jubedad on need inimesed, kes alustavad pika eesmärgi nimel töötamist - nad isegi mõistavad seda vajalikku pingutust, tööd tehakse ka reaalselt, aga selline determination kestab kõigest paar-kolm-neli kuud. Seejärel teeb elu neile väikse tagasilöögi, millest areneb edasi laiskus ja tasapisi, samm-sammu haaval, kukub kogu alustatud töö, innukus ja eesmärk lihtsalt kokku. Okei, las siis kukub, äkki oligi liiga suur või üle jõu käiv eesmärk, mis sai alguse mõne teise hetke ajendil, see oleks veel arusaadav. Kuid, kõige hullem variant taoliste inimeste puhul on see, et umbes pool aastat alustatud tööst-tagasilöögist-lõpetamisest hiljem, tahavad nad täpselt sama eesmärgi poole uuesti hakata püüdlema, täpselt sama suure, kui mitte isegi suurema hurraaga. Tihtipeale kasutatakse aga ka sarnaseid, või isegi samu, meetodeid nagu eelnev kord.

No selge, pole viga, inimestele tulebki vahel teine võimalus anda, äkki seekord on tahtejõudu rohkem. Neid inimesi, kes läbi löövad teise, kolmanda või sajanda korraga leidub, mõned üksikud kahjuks, aga neid, kes sellist tsüklit ketrama jäävad, neid on, kahjuks, kordades rohkem. See kindel punkt, kus inimene jääb täpselt sama eesmärgi poole püüdlema, enam-vähem samade meetoditega ja sama lõpptulemusega, mille ebaedust ta ise kunagi aru ei saa (või pigem ei taha saada) on lihtsalt mõistetamatu minu jaoks. Kas tõesti inimene suudab endale nii palju valetada, et mitte aru saada, kuidas tema enda käitumisviisist on mõjutatud kogu nõiaringi lõpptulemus?
Mõni sellistest inimestest justkui mitte kunagi ei tunnista endale, milles seisneb algne probleem, võib-olla ta ei näegi, et mingi issue üldse eksisteerib. Võib-olla selle inimese ignorantsus tõele on nii suur, et sellest ei sünnigi mingit nähtavat kahjut tema enda elule või tulevastele otsustele? Ma tõesti ei tea ega ka mõista, absoluutselt, sellist suhtumist ning mul on neist inimestest tõsiselt kahju...

...jätkub