Minu kallid "sõbrad"

Hei,

Pole forever kirjutanud ja ausalt öeldes väga ei plaaninudki ka-peas on uusi mõtteid ja tegevusi, millega võiks/peaks alustama, seega jäi selline mõtte-blogi idee nagu tahaplaanile. Kuid, nagu tavaliselt mu kirjutamise põhjuseks, hakkas mind häirima kümnendat korda üks asi, millest ma oma tuttavatele juba sada korda olen ka kurtnud, aga ikka ei saa sellest "asjast" lahti lastud-äkki kirjutamine sel juhul aitab..

Probleem on siis minu "suhtes" ühe inimesega, kellega me juba kooli ajal olime täitsa head sõbrad ning suutsime suhelda ka peale keskkooli lõppu, kui ta parasjagu Eestis viibis. Ta oli (tegelt ju ikka on, sest muidu ma häiritud ei oleks) mulle äärmiselt kallis. Inimesi, keda oma lähedaseks sõbraks "võtan", hoian oma elu hinnaga, usaldades ja andes neile endast kõik-paratamatult ootan ma seda ka vastu.

Olles teadlik ja aktsepteerinud kõiki selle inimese külgi, lootsin, et võin tema puhul kõigele sellele samale loota, mis ma ise üritan anda ning et meie sõprus jääb alati kestma (muidugi mõningate mööndustega). Teatud raskete aegade tõttu, sain ma aga tõe osaliseks, et nii see päris ei ole (ka ühe teise inimese puhul).

Peale seda perioodi, kuigi ma konkreetset teemat ei olnud veel aja tõttu selle õige inimesega puudutanud, jättis ta kuidagi nö lambist kogu meie sõpruse katki (ta pm ei teadnud, et ma kergelt pahane ta peale jne). Ma olin ja olen äärmiselt pettunud. Suvalise kohtumise tõttu lubas ta kirjutada mulle kirja ning seda ta ka tegi, kuigi meie sõprust arvestades oleks võinud asju ju näost-näkku arutada. Sellele kirjale ma vastasin mitu kuud hiljem, sest ma polnud varem valmis. See oli ka viimane suhtlus meil...aga see jäi ikkagi nagu poolikuks, vähemalt minu poolt.

Ma olen äärmiselt häiritud kogu teemast siiani, sest siin-seal tema tükikesed elust justkui meelega satuvad mu ette, kuid ta pole ise absoluutselt huvi üles näidanud minuga uuesti ühendust võtmiseks. Kõige nõmedam kogu asja juures on see, et ta elab mu läheduses-seega poleks see keeruline.

Miks ma ise temaga ühendust ei võta, kui nii häiritud olen? Sellepärast, et terve oma elu olen mina tavaliselt see, kes otsib lepitust või alustab peale tüli, pikka pausi jälle suhtlemist. Antud juhul ma ei tahaks tunda huvi, sest ma ei leia, et kogu intsident oleks peamiselt minu töö. Kuid tundub, et tema on nii palju edasi liikunud ja õnnelik, et teda ei huvitagi kogu see asi enam üldse. Ja just see mind meeletult häiribki :(. Kuidas saab nii kergekäeliselt sellisest sõprusest loobuda? Kas kõik need ilusad sõnad olidki siis tähtsusetud ilusad sõnad? Ma tõepoolest ei suuda seda mõista ja ma kahjuks tean, et kui ma seda kõike otse küsin, siis tuleb sealt umbkaudne vastus, kuhu taha on peidetud tõde, mida ta ei julge mulle otse välja öelda (aga teistele julgeb).

Seega ma ei teagi, mis teha või kuidas sellest häirivast tundest üle saada-ma olen inimene, kellele on vaja closure-t taoliste teemade puhul, aga see tähendaks taaskord ise asja algatamist. Mul on lihtsalt nii-nii kahju, et selline mõttetu asi on tema poolt kogu meie sõpruse lõpetanud : ((.

Hoidke üksteist,
Maarja

Hetk hingamiseks

Tere,

Vanad "head" vabandused, et kiire ja tujutu jms, ei hakka isegi rohkem neil peatuma.

Olen siin paar päeva, või 4-5, piinelnud suht suures ärevuses seoses uute muutustega, pingelangusega jms. Nimelt kandideerisin paar nädalat tagasi ühe väikse jõusaali treeneri ametikohale ning möödunud nädalal võeti minuga ühendust ja kogu protsess läks vaikselt, kuid ähmaselt, käima. Selle, ja kooli lõpetamise (ning kaitsmisega) seoses on tekkinud suht suured emotsionaalsed läbielamised, mis tekitavad täitsa kohutava enesetunde.

See kõik on mind viinud mõtisklusteni, et kuna, millal ja kas üldse, saab elus võtta aja maha ainult enda jaoks? Teoreetiliselt seda ju tehakse, sellest kirjutatakse, seda soovitatakse, aga mis on see nö õige aeg selleks?

Ma olen terve see kooliaasta suhteliselt palju rüganud (veel rohkem stressanud), vähemalt enda arust. Sügisel oli vaja üks viimane aine koolis kindlasti ära teha (kuulasin seda teist korda), lisaks tegelesime ühe veebilehega, et natukenegi raha saada. Samal ajal pidin lõpuks hakkama kirjutama ka oma mitu aastat veninud seminaritööd, et saaks selle valmis ning seejärel baka, et oleks võimalus lõpetada see eriala (lõpuks). Vahepeale tuli veel mitmeid erinevaid ülesandeid, et tuleks kuskilt raha sisse.

Nüüdseks on enamik neist suurtest asjadest tehtud, kooli lõpuaktus toimub järgmine nädal, tervist on rikutud, vaimu on põletatud aga otsakorrale see üks suur asi jõuab. Nii nagu terve aasta, jookseb järgnev kohustus peale, koos mitme väiksemaga, ning puhkust polegi nagu saanud, mis on toonud mind praeguste mõtisklusteni...

Mul on ees võimalus teha tööd (oma veidi kahtlaste nüanssidega), mida ma justkui pikemat aega olen soovinud. Samal ajal on käes suvi (peaaegu) ning enamik asju on lõpule viidud ehk leiduks aega natuke hingata, leida kasvõi pisikese tee taas iseenda ja võib-olla ka mingil määral rahuni. Seda viimast tahaks ma aga praktiseerida kõigest praegusest eemal, oma lemmikus Tartu-Elva vahepealses suvilas, kus tekib reaalne puhkuse ja suve maik. Ma olen nende mõtete üle mitu päeva paanitsenud ja üritanud arutada neid erinevate inimestega - ilmselgelt on õige (ja sealhulgas kohustuslik) otsus võtta vastu töö, seda proovida ja leida see ülejäänud aeg kuskilt mujalt.

Probleem minu jaoks seisneb aga selles, et jah see on õige, jah see on vajalik (raha puudub), jah ma justkui olen seda tahtnud, aga mind närib tunne, et hetkel ma seda väga ju ei taha. Üldiselt olen tõesti otsinud seda tööd, aga praegu ma seda miskipärast ei soovi. See miskipärast on kindlasti tingitud mu emotsionaalsusest ja puhkuse vajadusest, kuid täna hakkasin mõtlema, et kas on võimalik midagi tulihingeliselt soovida nii, et see soov kattuks ka reaalse võimaluse ajastusega (mitte küll üks-ühele suhtes aga lähitulevikus vms)?

Tahaks loodusesse

Mina oma unistustega täidetud maailmas tahan uskuda, et see on võimalik. Et sisetunne on asi, mis ei valeta ja mul peaks olema tunne, et ma reaalselt tahan nüüd teha seda asja, millele ma "jah" ütlen. Siiani olen ma enamiku oma elust tegutsenud kohusetundest ja nii, kuidas on olnud vanemate soov/nägemus elu käigule. Selle kõige sees on mind järjepidevalt õnnelikuks teinud ainult treening, sest see on olnud mu enda valik. Ratsutamise avastasin tänu klassiõele, kickpoksi/taipoksi läbi teiste treeningute ning olemasoleva võimaluse. Need valikud olen ma enda jaoks teinud ise ja need on mind õnnelikuks teinud. Ratsutamise võistlustele mind lükati, taipoksi omadele läksin siis kui tundsin, et nüüd olen valmis proovima (kuigi üritati ka varem lükata) ja läks hästi.

See töö on hetkel väga hea võimalus, kuid oma väsimuses ja läbipõlemistundes pole ma sellest absoluutselt vaimustunud. See panebki mind väga palju kahtlema, kas koha vastuvõtmine on õige otsus, sest nii ma ju pushin  end veel kord edasi, ilma puhkamata, lootuses, et üks hetk see puhkus ka saabub ning sellest piisab.

Terve ülejäänud elu pean ma hakkama tööl käima, puhkuse võimalusi tuleb vähe - sellele mõeldes tunnen, kuidas mu sisemus närmub, lootus rahulikult oma tempole vastavalt elada (lõpuks) muutub imepisikeseks. Need viimased on kõik emotsioonid, mis on mind vallanud nii pikalt, mida ma olen maha surunud, et saaks täidetud oma suured kohustused, kuid viimasel ajal need piinavad mind. Need ei lase mul ratsionaalselt mõelda, kuid ratsionaalseid otsuseid ja valikuid ma juba tean - jätkata selles sisemises vanglas lootuses, et leian aja enda jaoks nende emotsioonidega tegelemiseks samal ajal uue töö, trenni ja suve nautimise vahepeal. Kardan, et see nii ei lähe, sest elu on näidanud, et niimoodi iseenesest asjad ei juhtu..

Päikest ja soojust Teile kõigile :**

Kuidas meest võrgutada? ehk mis jaburaid nõuandeid naistele jagatakse

Pilt

Long time no see..võiks ju häbi olla, eks natuke ole ka, aga super-busy ja muu elu on niigi kurnav. Mu ajukene siiski töötab ja toodab crazynessi, seega ideid kirjutisteks nagu on :D Asume aga asja kallale..

Täna sooviks ma Teile vinguda, kui kohutavad on naistele mõeldud artiklid stiilis "Miks mehed kaotavad huvi? ", "Mis meestele naiste juures kõige rohkem meeldib", "Kuidas uut mehepoega osavalt ümber sõrme keerata - 100 nippi" jne. Don't get me wrong, ilmSELGELT ma loen neid, sest ma ju tahan ka teada, mis need "teadlased" nüüd jälle välja kookisid sealt meessugu peanupust, aga IGA kord ma mõtlen pärast, THE fuck?

Esiteks, korrutatakse igas artiklis peaaegu et samu asju - naine peab olema ilus, aga mitte liiga ilus; tark, aga varjama seda mehe eest, et mees end ikka mehelikult tunneks ja hoolitsev, aga mitte lämmatav. Kohe kindlasti ei tohi talle helistada, sms-da ega muudmoodi ühendust võtta, kui mees ise pole seda algatanud. Like, say whaat?

Pilt

Põhimõtteliselt teevad meeste-tundjad mulle selgeks, et kõik mehed on ühesugused ja ma ei tohi nendega mitte kunagi ise ühendust võtta, sest muidu ma olen liiga pealtükkiv ja peale seda mul pole enam šanssi? Okeei..aga mis siis?
Mis on selles halba kui mul tuleb ülihea mõte (või niisama soov), mida ma soovin just selle inimesega jagada? Miks ma ei võiks talle seda siis rääkida? Ega see ei kohusta teda ju mulle vastama. Samamoodi ei ole ta sunnitud tegema head nägu, kui talle selline kontakti otsimine vms ei meeldi. Kui ta on nii pussy, et ta ei julge mulle öelda, et minu liigsuhtlemine tema jaoks koormav on, siis mis hea pärast peaksin ma, pikas perspektiivis, sellise inimesega üldse soovima aega veeta :D? Ilmselt nagu ei viitsi ju. Selline "hale" käitumine tuleb nagunii välja.

Teiseks, need samad nipid. Noh, väga põnev ja filmides ju toimivad kõiksugused mängukesed jne. Ma arvan enamik naisi, võib-olla ka mehi, on oma nooruspõlves igasuguseid põnevaid võrgutusmänge mänginud, õppides tundma seda keerulist looma nimega flirtimine. Kuid, kas alates 20+ poleks mõistlikum läheneda asjadele natukene ratsionaalsemalt juba? Me ju ei ela Seksi ja Linna sarjas või romantilises komöödias (mul on tegelt väga kahju sellest :D), kus igasuguste trikitamistega saaksime enda ihaldatud kaaslase suhtesse, kus me siis veedame terve oma elu (või filmi lõpuni) õnnelikult koos.

Reaalses elus ja suhtes peaks kõige tähtsamal kohal olema ju ikkagi ausus ja omavaheline suhtlemine. Ega muudmoodi ju ei saagi teada, mida teine inimene mõtleb või eelistab. Should I remind You that people are all different? 

Aususeks ja avalikuks suhtlemiseks on vahel muidugi äärmiselt palju julgust vaja, but You know what? See on meeletult vabastav tegevus, rääkimata omavahelist lähedust suurendav. See tunne, kui saab olla kellegagi brutally honest, avada ja näidata enda hinge sügavust - see on lihtsalt the best feeling ever. Nimetatud inimene ei pea olema tingimata tulevane partner, ka sõpruse puhul on see üks väärt emotsioon.
Miks peaks selle kõige kogemiseks eelnevalt mängima tuhandeid mängukesi, mis tekitavad rohkem segadust kui selgust? Kohe algusest peale võiks olla julge ning otsekohene. Ma usun, et sellega säästetaks meeletult aega, mida saaks rakendada hoopis koosveetmisele ning üksteise reaalsele tundmaõppimisele. Lisaks oleks preemiaks hingeline vabadus, üksteise parem mõistmine ning usalduse tekitamise algus.

Need on lihtsalt minu mõtted. Muidugi neid artikleid ei lõpetata ja who knows, kellele need abiks võivad olla, aga minu enda soov on kasutada rohkem seda otsekohesust. Kui ka asjad ei sobi, siis saab ju vähemalt ruttu teada - aega on meil niigi vähe :)

Good Day To You My Dear Sir & Siress*!

*ei, see sõna ei eksisteeri sellises tähenduses

Something to think about..

Surm - what If?

Tere-tere Vana Kere! :D

Vabandan taaskord inimeste ees, kes aeg-ajalt siia ikka piiluma tulevad. Püsivalt on tegemisi 100 erineva teemaga (kool, uued projektid, pidevad trennid jms) ning ainus, millest ma unistan on täielik puhkus kusagil kaugel eemal. See kaugel eemal võiks jumala vabalt olla mu vanavanemate suvila Tartu-Elva vahel, kuigi ma kardan, et talve paiku on seal äärmiselt külm :D Õnneks pole suvi enam teab kui kaugel : oo Jube kui kiiresti aeg ikka lendab! Nüüd aga teema juurde..

Surm - minu jaoks väga hirmutav sõna, mis sisaldab endas müstilist teadmatust. Teadmatus on minu jaoks üks jubedamaid asju. Tahaks olla üks neist inimestest, kes pea ees tundmatusse hüppavad ning suurimaid seiklusi kogevad. Kahjuks, või õnneks, olen ma pigem pika ja enda jaoks täpse plaani pidaja - süda on rahulikum. Vähemalt on neid pisemaid seikluse hetki planeerimatusest ikkagi ka juhtunud, tuleb lihtsalt uskuda endasse ja sellesse, et kõik laheneb hästi :)

Kuid surm, selle teema üle oleme vast kõik elus ühe või mitu korda juurelnud. Ma mäletan hästi, kuidas ma bussis, Kadriorust Pirita või Lasnamäe poole sõites, mõlgutasin mõtteid surmast - et mis siis ikkagi juhtub? Kas ongi tõesti nii, et praegu oleme siin, teadlikkuses ja teadvuses enda ümbrusest, oma mõtetest, tegevustest, inimestest ja üks hetk, kes teab millal, on see kõik lihtsalt TÄIESTI kadunud? Lihtsalt täielik pime auk. Lihtsalt null. Pole enam teadvust, pole enam mõtteid, pole enam inimesi ega füüsilisi tegevusi meie ümber. Lihtsalt, meid polegi. Selles maailmas, kus me eksisteerime, need filmid, mida vaatame, teadmised, mida õpime - kas see kõik on ühel hetkel lihtsalt justkui maailmast pühitud? Jah, võib-olla need teised inimesed, keda oleme mõjutanud ja kellega oma teadmisi jaganud, nemad mäletavad, aga mis juhtub selle isikuga, kes sureb? See tundub lihtsalt nii sürr!

Iga kord niimoodi mõeldes, ma suudan end kergesse paanikasse ajada. Nii tore oleks ju see, kui taevas ja põrgu tegelikult eksisteeriks. Sel juhul jääb vähemalt mingigi consciousness meile alles, mingidki mälestused ja võib-olla ka eksisteerimine lähedaste elus, mingil tasandil. Ma mõtlen just sellist tasandit, kus meie ise saame aru toimuvast olukorrast.

Tõenäoliselt sarnaste mõtete tõttu ongi tekkinud religioonid ja igasugused uskumused. See on ajule lihtsalt vastuvõetamatu, et ühel hetkel meie kogu teadaolev elu lihtsalt katkeb olematusesse. Uskumine vaimse elu jätkuvusse peale maise elu lõppu annab hingele rahu. Lootmine ja tegutsemine "kõrgemale tasandile" jõudmiseks annab eesmärgi. Ilmselt me kõik otsime mingisugust rahu võtit.

Peamisele osale teemast, ehk surmale, hakkasin ma miskipärast mõtlema eile, enne uinumist. Mul tekkis seos magamise ja surma vahel. Ehksiis, kui me lähme magama, siis on meil põhimõtteliselt samasugune teadvuse kaotus nagu oleks surmaga, ma eeldan. Vahel me näeme unenägusid, aga vahel magame nagu laibad (no nii hästi sobib ju siia), täiesti blacked out. Ergo, what if, surm on täpselt nagu magamine? Lihtsalt jääd sügavasse unne, sellisesse, kus oled nocked out, and that's it? No fuzz! 

Aga VEEL ägedam oleks, kui jääd igavesse unne, mis on täidetud unenägudega : oo. Sel juhul oleks ju consciousness ja ajutöö mingil määral veel elav. And now i'm going off the rails..mis siis, kui me juba praegu oleme tegelikult sellises unes ja mitte miski elus polegi nö tõeline? Meil on lihtsalt pidev Inception film käimas ja kõik on pete? Nii nagu füüsika käsitleb, et värvid on kõigest pinnalt peegeldus ja silmalääts peegeldab vastupidist olukorda or smth (probably mäletan midagi valesti, aga saate aru ju küll).

Okei-okei, asi kisub juba liiga ulme-filmiliseks, aga teema ilmselt ei ammenda end kunagi. Võib-olla ainult nende õnnelike jaoks, kes on leidnud endas rahu elada hetkes või otsustanud uskuda, millessegi kõrgemasse. Olgu, kuidas on, vastuseid me ilmselt niipea teada ei saa, kuid hetkes elamist võiks mina kohe kindlasti harjutada :)

Deep

Olge ikka rõõmsad edasi, arutlege ja nautige mõnusaid hetki :***
Maarja