Pole forever kirjutanud ja ausalt öeldes väga ei plaaninudki ka-peas on uusi mõtteid ja tegevusi, millega võiks/peaks alustama, seega jäi selline mõtte-blogi idee nagu tahaplaanile. Kuid, nagu tavaliselt mu kirjutamise põhjuseks, hakkas mind häirima kümnendat korda üks asi, millest ma oma tuttavatele juba sada korda olen ka kurtnud, aga ikka ei saa sellest "asjast" lahti lastud-äkki kirjutamine sel juhul aitab..
Probleem on siis minu "suhtes" ühe inimesega, kellega me juba kooli ajal olime täitsa head sõbrad ning suutsime suhelda ka peale keskkooli lõppu, kui ta parasjagu Eestis viibis. Ta oli (tegelt ju ikka on, sest muidu ma häiritud ei oleks) mulle äärmiselt kallis. Inimesi, keda oma lähedaseks sõbraks "võtan", hoian oma elu hinnaga, usaldades ja andes neile endast kõik-paratamatult ootan ma seda ka vastu.
Olles teadlik ja aktsepteerinud kõiki selle inimese külgi, lootsin, et võin tema puhul kõigele sellele samale loota, mis ma ise üritan anda ning et meie sõprus jääb alati kestma (muidugi mõningate mööndustega). Teatud raskete aegade tõttu, sain ma aga tõe osaliseks, et nii see päris ei ole (ka ühe teise inimese puhul).
Peale seda perioodi, kuigi ma konkreetset teemat ei olnud veel aja tõttu selle õige inimesega puudutanud, jättis ta kuidagi nö lambist kogu meie sõpruse katki (ta pm ei teadnud, et ma kergelt pahane ta peale jne). Ma olin ja olen äärmiselt pettunud. Suvalise kohtumise tõttu lubas ta kirjutada mulle kirja ning seda ta ka tegi, kuigi meie sõprust arvestades oleks võinud asju ju näost-näkku arutada. Sellele kirjale ma vastasin mitu kuud hiljem, sest ma polnud varem valmis. See oli ka viimane suhtlus meil...aga see jäi ikkagi nagu poolikuks, vähemalt minu poolt.
Ma olen äärmiselt häiritud kogu teemast siiani, sest siin-seal tema tükikesed elust justkui meelega satuvad mu ette, kuid ta pole ise absoluutselt huvi üles näidanud minuga uuesti ühendust võtmiseks. Kõige nõmedam kogu asja juures on see, et ta elab mu läheduses-seega poleks see keeruline.
Miks ma ise temaga ühendust ei võta, kui nii häiritud olen? Sellepärast, et terve oma elu olen mina tavaliselt see, kes otsib lepitust või alustab peale tüli, pikka pausi jälle suhtlemist. Antud juhul ma ei tahaks tunda huvi, sest ma ei leia, et kogu intsident oleks peamiselt minu töö. Kuid tundub, et tema on nii palju edasi liikunud ja õnnelik, et teda ei huvitagi kogu see asi enam üldse. Ja just see mind meeletult häiribki :(. Kuidas saab nii kergekäeliselt sellisest sõprusest loobuda? Kas kõik need ilusad sõnad olidki siis tähtsusetud ilusad sõnad? Ma tõepoolest ei suuda seda mõista ja ma kahjuks tean, et kui ma seda kõike otse küsin, siis tuleb sealt umbkaudne vastus, kuhu taha on peidetud tõde, mida ta ei julge mulle otse välja öelda (aga teistele julgeb).
Seega ma ei teagi, mis teha või kuidas sellest häirivast tundest üle saada-ma olen inimene, kellele on vaja closure-t taoliste teemade puhul, aga see tähendaks taaskord ise asja algatamist. Mul on lihtsalt nii-nii kahju, et selline mõttetu asi on tema poolt kogu meie sõpruse lõpetanud : ((.
Hoidke üksteist,
Maarja
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar