![]() | |
Härrasmees triatlonil |
Don’t get me wrong, seal pole kõik halb – nad saavad uusi
kamraade, kellega rumalusi rääkida ( nagu meestele ikka meeldib teha, kuigi
mulle ka), tunnetavad ühtsust ja kokkuhoidu, ei pea tegelema igapäevaelu
proleemidega, muretsema toidu või riiete pärast ja saavad proovile panna end
võistlustel. Selle kõige hea juures on kahjuks põhitegur ikkagi see, et
saavutusi hinnatakse vähe, teise koha puhul ei lasta nädalavahetuseks koju, aga
eksimusi karistatakse karmilt – leitakse pikendusjuhe toast ja oledki
linnaloast ilma. Suht frustreeriv ju?!
Muidugi pole ma ise kõike kogenud ja kirjutan oma poisi
kogemusest ning vingumistest, ja kindlasti on inimesi, kes lähevad
vabatahtlikult kaitseväkke ja teevad kõike meeleldi kaasa, kuid sellepärast
ongi nõme inimesi sinna sundida-see on siiski terve aasta ühe inimese elust. Aasta
on pikk aeg ja sellega võib kõik muutuda poiste tsiviilelus...
Põhiliseks mureks ongi kuuldavasti suhted. Olen isegi palju
kuulnud, kuidas kõige tugevamadki suhted purunevad kaitseväe tõttu, lihtsalt
sellepärast, et noormehed muutuvad. Pole midagi imestada ju, muidugi muutuvad,
kaitsevägi peaks poisist mehe kasvatama.
Selle asemel, et muuta noormehed viisakamaks, austavamaks,
võib-olla ka korralikumaks juhtub kahjuks vastupidine - paljud muutuvad stressi
tõttu närviliseks, kukuvad nautima vabadust pidutsedes kui linnaloale saavad ja
hoolimatuks, sest NEMAD istuvad kinni, NEMAD peavad terved päevad igast saasta
tegema, mida nad ei soovi ja NENDE vaba aeg võetakse ära ning antakse
üürikeseks ajaks tagasi. Tundub justkui sel ajal pole teisi enam olemaski,
teiste tsiviilelu on lihtne, probleemide vaba, lihtsalt sellepärast, et teised
saavad ise oma valikuid teha ja puhata. Selline mentaliteet võib rikkuda suhte
üsna kiiresti..
..ilmselt tuleb siit mitu osa, kus räägin veel mis-kus-mida
võib juhtuda ja lõpuks, kuidas mind on mõjutanud see.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar