Kirg või sõprus?

Minu arust saab üldistada kahte kõige laiemat suhte algustüüpi: 1) suhe areneb vastastikusest füüsilisest tõmbest; 2) suhe areneb välja sõprusest.

Hiljuti ma kuulsin arvamust, et suhe ei saa areneda sõprusest, see polevat lihtsalt võimalik, kuna alguses peab ikkagi olema mingisugune füüsiline tõmme ehk kirg. Lisaks sellele toodi välja, et meeste-naiste omavaheline sõprus pole lihtsalt võimalik, mistõttu ei saa siis ka suhe areneda välja sõprusest-see inimene lisas värvikalt: "mina oma sõpru küll ei kepi".
No ega siis ei peagi vastassugupoolest sõpra kohe keppima, lihtsalt kuna ta on vastassugu, aga see selleks. Sellise loogika järgi ei saa tõesti suhe areneda sõprusest, sest sõprust ei saa tekkidagi kuna see pole võimalik ja kui tekib soov vastassugupoolt "keppida", siis järelikult on kirg ja järelikult on võimalus, millegi arendamiseks. Iseenesest loogiline mõttekäik, lihtne ja primitiivne, aga mina sellega ei nõustu.

Minu meelest lõppevad enamik kirest arenenud suhteid kaosega. Seda sellepärast, et kirge põhjustavad hormoonid. Needsamad hormooni puhangud, mis löövad lõkkele nagu jaanituli, toidavad meeletult lõbusaid seiklusi, kuid samamoodi ka suuremaid tülisid ning mingi hetk jääb kuivadest puudest ikka puudu. Suhtele tikub ligi hall argipäev nagu väiksed peotäied liiva kustuvale lõkkele ja ilusatest soojadest leekidest jääb järgi vaid haisev vingune toss. Suhted, mis algavad ja põhinevad ainult kirel, ainult hormoonidel, mis ei suuda edasi areneda kasutamaks ratsionaalset mõtlemist, need, suure tõenäosusega, lõppevad nii nagu nad algasid, suure leegiga. Minu jaoks ei tundu selline pikemaajaline suhe väga köitev.

Seega, ilmselgelt, toetan mina teist suhte algustüüpi - suhet, mis areneb välja sõprusest. Sõbraks nimetatakse tavaliselt inimest, kellega on leitud midagi ühist, kellega on lõbus ja meeldiv aega veeta, inimene, kelle vastu tekib sümpaatia. Kui nüüd sellistel inimestel tekib omavahel lisaks emotsionaalsele tõmbele ka füüsiline tõmme (või on see alati olemas olnud), siis tundub see minu jaoks ideaalne. Sõprusest arenev suhe tundub nii emotsionaalselt kui ka füüsiliselt palju sügavam ning tugevam - armastusel ja kirel sellises suhtes esineb mitu erinevat vormi. Kui juhtub, et romantilisel tasemel ei saa inimesed enam oma probleemidega hakkama, siis on neil alati ka sõprussuhe, millele toetudes võib tekkida hoopis parem arusaam teise inimese seisukohtadest ning ka tungivam põhjus leida probleemile lahendus.Kirega on ikka nii, et mingi hetk see jahtub, ja kui sel hetkel suhtes midagi muud ei olegi, siis suhe laguneb. Ka parima sõbraga võib kirg kustuda, aga armastus saab halge juurde läbi toetuse, austuse, vastastikuse sümpaatia, lõbu jpm ning märkamatult on armastuse leek taas lõkkele löönud.

Ma soovin Teile kõigile meeldivat suhet oma parima sõbraga :D
Good Day, ladies and gentlemen, my kisses to You all :***

Töö

pilt

Kes veel kardab enamik oma elust viibida 8h 5x nädalas nelja seina vahel kontoris? I'm terrified of it.

Olla pool oma elust peidus toas, kus mul on kohustus istuda 8h järjest arvuti ekraani taga, mis mõjub kohutavalt mu silmadele, seljale, põlvedele, vaimule ja enesetundele. Ma natuke kahtlen, kas neid inimesi reaalselt eksisteerib, kes tahavad oma tööd niimoodi kontoris teha? Kuid maailm on kirev, seega võib-olla leidub ka selliseid inimesi..

Sõna "töö" loobki minu peas kujutelma ühest piinavast kohustusest teha mingit asja, mis on vastumeelne kuskil nö puuris. Töö tegemise eesmärgiks on teenida raha, et elada - süüa, juua, trennis käia. Põhimõtteliselt, teed midagi vastumeelset 8h päevas, standartselt 5x nädalas, päevast päeva, et saaksid toita ja lõbustada ennast ning osta a bunch of shit that you mostly don't need.
Ainus iroonia asja juures on see, et need 8h võtavad inimese vabast ajast nii palju ära, et nendeks lõbustusteks, mille jaoks raha teenitakse, ei jää aega ega energiat. Lõppkokkuvõttes tehakse pool elu midagi vastumeelset, et teenida raha võimaldamaks elu nautimist, kuid tegelikult kulub kogu raha ja aeg mingile mõttetusele...ja siis sured ära -> see ongi mu suurim hirm selle sõna "töö" juures. Selline elu tundub täiesti kohutav, mõttetu ja piirav.

Ma tean inimesi, kes käivad pigem tööl kui koolis. Neid motiveerib raha ja mõnele meeldib ka nende töö. Tundubki ju mõtekam teenida raha, mida saad kasutada, selle asemel, et omandada teadmisi, mis on enamasti inimese enda arenguks.
Ma arvasin ka väiksena, et tööl on ikkagi parem käia kui koolis, sest töölt koju tulles ei pea koolitükke lahendama-saab lihtsalt rahus istuda ja omi asju teha. Nüüd ma aga arvan, et koolis on palju parem käia (ülikoolis siiski, keskkooli ei taha kunagi tagasi :D), sest ajaliselt leidub ikkagi rohkem vaba aega. Lisaks saab koolis valida ka endale meeldivaid aineid, tõesti, ainult enda huvi või arendamise heaks.

Lõppude lõpuks on minu unistus, ja ilmselt ka paljudel, leida selline töö, mis polegi nagu töö. Töö, mis on küll kohustus, aga sellegipoolest meeldiv. Koht, millesse tahad panustada ja kuhu enamus ajast tahad minna (kõigil on halbu päevi). Mu üks sõber leidis endale hiljuti sellise töö - see pole midagi fancy-t, kuid tal on inimestega lõbus ning töö iseenesest polevat ka kuigi raske, seega hea meelega teeb ta ka ületunde. Muidugi on ka mu emal selline töö - ta ei teeni kuigi palju raha ning raskeid päevi ja aegu tuleb ette, kuid ta armastab seda, mis ta teeb..ja ma tahan ka nii.

new road ahead..

Nüüd üheksa kuud töötasin ma kontoris. Proovisin ametikohale, et teada saada, kas mulle meeldiks mu erialane töö - ei meeldi. Alguses olin üldiselt rahul, kuigi pikad päevad nelja seina vahel silmad krõllis arvutit vahtimas olid harjumatud ja kurnavad. Harjudes polnud kõige hullem ja see oli hea distraction kuna mees oli kaitseväes. Ajapikku muutus asi kurnavaks ja ahistavaks, vaba aega jäi mul äärmiselt väheseks, unetunde samamoodi ning rahadega ei läinud ka nii hästi kui alguses tundus. Koolipäevad olid mõnusaks vahelduseks tööl viibimisele. Kohutavad hirmumõtted sellisest üksluisest tulevikust tikkusid aina enam ligi. Lisaks igasugused muud probleemid aja vähesuse tõttu - tekitasin endale antisotsiaalsuse, nägin välja nagu zombie, suhted ei sujunud kõige paremini, ammugi polnud ma õnnelik. Mida aeg edasi, seda rohkem ma mõlgutasin mõtteid järsult tööst loobumisest ja ootasin kannatamatult tööpäevade lõppu. Kõik, nii suhted, välimus, enesetunne muutusid kohutavalt halvaks kuni universum / saatus/ elu, mis-iganes, mind välja aitas - mind vallandati sõbrapäeval.

Ilmselgelt oli see shokk ja veel eriti halval päeval, kuid mind vabastati sellest kohustusest, mis muutus juba piinavaks. Tänu sellele juhtumile tuleb mu näovärv koos elurõõmuga tagasi, ma tahan jälle suhelda ja aina lootusrikkamalt igasuguseid seikluseid kogeda. Mu suhe on tõusuteel, ma saan veidi puhata, mida ma ootasin oi kui kaua, ma saan tegeleda kooliga ja lugeda, joonistada, kirjutada mida iganes. Ma ei saa enam suvalisi asju osta iga sekund, aga ausalt öeldes oli see meeldivalt vabastav - kohe koorem langes mu õlult teadmisega, et ma olen kindlasti jälle vaene. Ma ei saa lubada endale kõike mõttetust mida hing ihaldab, sest ma pean raha kokku hoidma ja see on hea. Mulle veidi meeldib olla vaene, sest siis on kindel, et midagi ei saa osta, lihtsalt ei saagi ja kõik. Rahaga on see jagamise küsimus, et kuhu alla seda raha see kuu panna ja siis järgmine jne. Rahatuna ei saa lihtsalt midagi valida ja see on kuidagi kergendav asjaolu.

Muidugi ma hakkan uut tööd otsima, kuid võib-olla proovin midagi kardinaalselt erinevat, sest elu on veel ees ja elus tuleb kõik ära proovida. Lisaks on mul säravate unistuste algus käega katsutav ja kavatsen astuda esimesed sammud, et neid tõeks teha. Ma olen hetkel juba palju õnnelikum, sest ma tunnen, et ma saan tagasi tõelise mina ega pole enam tühi ringi hõljuv kest selles kiires maailmas.

Särage ja sädelege oma unistuste poole :*****

Armastus

Sobiv teema tänaseks Valentinipäevaks :)

(minu kallile "Sa pole ammu blogi postitust teinud!")

pilt

Mingis postituses ma mainisin, et arvan, et mitut inimest on võimalik korraga armastada. Minu nägemus täpsemalt on, et jah, see on võimalik, et üks naine armastab, armastab romantilises mõttes, mitut meest täpselt samal ajahetkel (traditsioonilises mõttes siis).

Artiklites, mida ma kunagi olen lugenud, on spekuleeritud, et kui inimene väidetavalt armastab mitut meest korraga, siis ta tegelikult seda ühte ei armastagi nö tõeliselt kuna tema tähelepanu, tunded jms jagunevad laiali. Teine vaatepunkt on olnud, et kui naine saab armastada mitut last või oma lapsi ja meest ja ka veel teisi pereliikmeid (ema, isa, vanaema jne), siis on võimalik armastada ka mitut meest korraga. Mina nõustun selle vaatenurgaga, sest tõesti, kui inimene suudab jagada nö perearmastust paljude inimeste vahel, ja seda enam-vähem võrdselt ning tingimusteta, siis miks ei peaks see olema võimalik ka romantilises armastuses? (

Ma ei taha nüüd öelda, et ma armastan mitut meest korraga hetkel (Kaisa, ära mõtle siin midagi juurde :D) vaid lihtsalt, see on selline huvitav teema.

Muidugi peab nõustuma mingitpidi ka selle teise spekulatsiooniga, et kas armastuse nö suurusjärk on sama? Selle kohta ma arvan, et see ilmselt nii siiski ei ole. Ühte isikut inimene armastab mingil määral ikkagi rohkem või on kiindumus natukene suurem, ükskõik, mis põhjustel, sest traditsiooniliselt ollakse ikkagi ühe inimesega suhtes, mitte mitmega. No võib juhtuda, et on abikaasa ja armuke, väidetavalt armastatakse mõlemat sama palju jne, aga neid variante on igasuguseid selles veidras elus..

Lisaks on mitmel inimesel ju ka eelnevaid suhteid olnud ja kui oli tõesti armastus, siis kuhu see kaob – ega see õhku ei kao (nagu üks meie klassiõde kunagi väitis et „armastus sai lihtsalt otsa”). Tunded jahtuvad või on probleeme, millest lihtsalt ei saa jagu, aga mõnest inimesest jääb ikka tükike armastust südamesse alles, kasvõi need romantilised first love-d. Seega ma usun, et on võimalik mitut inimest romantilises mõttes korraga armastada, kui palju ja mis kontekstis on teine teema juba. Mis Teie arvate?

pilt

Ka armastuse vorme on mitmeid. On ju armumine – pööraseks ajav, aru kaotav, hormoonide möll; on vanemate ja vanema armastus (lisaks vennad/õed) – tingimusteta, juhtugu mis-tahes-olen-ikka-olemas armastus; on sõbra armastus – tingimusteta (loodetavasti) olen-alati-sinu-jaoks-olemas armastus inimeste vastu, kes sümpatiseerivad; on looma armastus; on romantiline armastus jne.

Minu jaoks on armastus hiiglaslik emotsionaalne tunnete voog, mis võib avalduda erinevates vormides, suurusjärgus ja on pidevas muutumises. Puhtasse armastusse on segatud mitmed teised emotsioonid nagu iha, viha, kiindumus, pettumus, imetlus, austus, usaldus, kaos jpm. Kuid kõik taandub sellele ühele puhtale soojale tundele, milleks on armastus :).

Mu kallid sõbrad, Te kõik olete mulle ääretult tähtsad ja kallid ning ma loodan, et Teil on täna ( ja ka teistel päevadel) äärmiselt mõnus ning soojust täis tunne :***

Kaitseväe mõju suhtele II: lambad

[..]Tundub justkui sel ajal pole teisi enam olemaski, teiste tsiviilelu on lihtne, probleemide vaba, lihtsalt sellepärast, et teised saavad ise oma valikuid teha ja puhata. Selline mentaliteet võib rikkuda suhte üsna kiiresti..

pildi asukoht

Mentaliteet, mis on täielikult tekkinud stressist, šokist ja 16h ajupesust päevas. Noormehi reaalselt väsitataksegi selleks, et neid muuta tuimalt järgivateks lammasteks, kellel kästakse hommikul trenni teha, kiidetakse hommikusöögiga (nagu koeri), seejärel toimub tegevus väsitamaks keha ja vaimu, kiidetakse toiduga ja nii päevast päeva. Väsitusmehhanism stressi tekitajana ongi mõeldud selleks, et poisid ei jõuaks enam oma pead kasutada ega saadaks korda sigadusi, mis võiks kahju tuua kaitseväele. Seda kõike tunnistab mõni ülem kaitseväes noormeestele ühel või teisel hetkel, läbi lillede ja liblikate ning süsteem toimib imeliselt. Meenutabki mõnda julma filmi ajupesu saanud reameestest, kes pimesi lähevad surma teadvustamata endale reaalset olukorda, sest nad on liiga väsinud.

Eduvalem kaitseväele, mis on laastav suhetele. Noormeeste oskus oma peaga mõelda on nii pärsitud, et nädalavahetustel tsiviilelus olles ei suuda nad kuidagi kohaneda olukorraga, kus neil tuleb ka teise inimese murede, mõtete ja elutempoga arvestada. Veel vähem on nad suutelised mõtlema oma tegude üle, neid kuidagi adekvaatselt koordineerida või üldse mäletada, kuidas tegelikult võiks käituda. See on halekoomiline ja ei tundugi enam absoluutselt imelik, miks tüdrukud ei jaksa taluda sellist, kriitiliselt öeldes, zombit, kes ei hooli ega vastuta millegi eest ja nõuab, et talle kõik ette-taha ära tehakse nagu kaitseväes. Isegi poistele endile öeldakse, et jaanuar on see kuu, kus enamik mehi maha jäetakse, sest naised ei jõua enam oodata. Päris kurb standard..äkki naistel tekib omakorda mentaliteet „uuel aastal uue hooga” :D Elu on koomiline!

pildi asukoht

No kogu see osa oli nüüd küll suhteliselt negatiivne..natuke teisest küljest ka ja siis ikka vist tuleb kolmas osa, kus ma üritan võimalikult lihtsalt ja lühikeselt enda kogemust kirja panna..aga ma ju ei oska lühikeselt kirjutada -.-

Positiivne kogu selle asja juures on, et mees on kodust ära – istub kinni, aga mitte häbistavalt päris vanglas, samal ajal kui naine saab oma „vabas” elus teha kõike, mida hing ihaldab. Naine ei pea muretsema, et mees kuhugi jooma või liiderdama läheb, ta ju on kinni ajupesuvanglas, mõtleb ja igatseb oma naisest samal ajal kui naisel on kogu maailm valla. Tema võib juurde võtta oma 500 uut hobi, saada sõbrannadega kokku igapäevaselt, laiutada voodis, kohtuda uute inimeste ja vanade sõpradega, kes mehele äkki ei meeldinud. Naine peab kohanema oma taasleitud iseseisvusega kui peab täiesti üksi hakkama saama kõigi maailma muredega (ja neid on naistel ju miljon), vastu seisma võib-olla tekkivatele kiusatustele või salakavalatele noormeestele, elades läbi emotsioonide virr-varri nagu pisikese taassünni. See kõik on väga raske ja ootamatu kogemus, aga võib selgust tuua nii mõnelegi küsimusele kui inimene sellele avatud on. Muidugi ei saa ka ära öelda boonusest (kelle jaoks hea, kelle jaoks halb) teada saada vastastikused tõelised tunded ja suhte tugevuse..

Hingesugulane

Pisike märkus tuli, et ma pole sissekannet ammu teinud :D Meeldiv, et vähemalt keegigi tunneb puudust ^^.

Seega, väike arutlus hingesuguluse kohta. Since, mu kullakallis husband on tagasi for good, siis on tekkinud siin kahetised mõtted ja arutlused Merkaga, kelle mees on Rootsis õppimas hetkel ja nö ära, suhete kohta ja hingesuguluse jms.

Eile Merka mainis, et nii paljud on viimasel ajal leidnud oma hingesugulase, kellega on koos ja siis ainuke mure on, kes nõusid peseb. Tundub vapustav ja kadedusttekitav ju ?! Ma küll ei tea, kellest ta rääkis, sest antisotsiaalne või siis sotsiaalvõrgustikest eemale hoidev mina selliseid paarikesi tekkimas pole näinud ega kuulnud, ei siin viimasel ajal ega ka üldse vist? Ma pole päris kindel, aga neid otseseid sõnu, „ta on mu hingesugulane”, ma kohanud pole oma tutvuste seas (ma arvan..ega kõike ei saa mäletada).

..sest võimalused on piiramatud

Kaisalt küsides, kas tema kaasa on tema hingesugulane, tuli ebalev vastus vist küll, et pole sellele niimoodi mõelnud. Kusjuures ma arvan miskipärast, et paljud vähem-romantilised noored ei ole sellele mõelnud, kas nende hetkeline suhtepartner on nende hingesugulane või mitte. Ma ikka vahel olen neid mõtteid mõlgutanud, sest romantilised naistekad ja raamatud ju süvendavad seda imeilusat pilti paarist, kes on teineteise jaoks loodud.

Ma kujutan ette, et hingesugulust kellegagi, ideaalis, peaks inimene lihtsalt koheselt tundma/teadma. See võiks tunduda selline kodune ja tuttav õhkkond teise inimesega, kellega võid absoluutselt kõigest rääkida vabalt, tundmata end ebamugavalt või kritiseeritult. Samas, ma mõtlen, et kas inimene ikka tunneb selliseid asju KOHE teisega tutvudes?
Teine inimene on ju ikkagi alguses võõras ja elu piitsahoobid justkui õpetavad suhtuma ettevaatlikult, millessegi uude, vähemalt minul on nii. Ma olen ka palju (et mitte öelda väheke, mis on vale :D) imelik – olles eemal tuttavast inimesest pikalt, siis ma tunnen end awkwardilt mõnda aega, ükskõik kes see inimene on mulle, ja pärast harjumist alles olen jälle mina ise nö.

Võib-olla on hoopis nii, et kohe polegi seda tunnet vaid ajaga inimesed kasvavad kokku, omavad samu arusaamu, jätkavad sama eluteed ja nö tekitavad selle hingesuguluse? Ma usun, et ka see on võimalik ja mitte ainult meeste-naiste suhetes. Ma võin kindlalt väita, et mul on hingesugulane ja see on mu sõbranna Merka, aga ma olen üsna kindel, et see polnud see „kohe” tunne. Me tutvusime, veetsime koos aega, avastasime sarnasusi, kasvasime koos üles, jätkame koos kasvamist, kakleme, teeme lollusi, arutleme, vaidleme jpm koos (missiis, et me päriselus ei kohtu peaaegu kunagi :D).

Lisaks ma ei tea, kuidas suhtuda sellesse, et leidub üks hingesugulane. Miks ei või neid mitu olla? Inimesed on ju kõik erinevad ja pidevas muutumises. Kui tundub, et leiad oma hingesugulase läbi sõpruse, siis kas on välistatud leida hingesugulane ka suhteks?
Ei tahaks väga uskuda seda. Mingi spirituaalse väite/uskumuse kohaselt oli nii, et hing (või inimene? ei mäleta) oli alguses üks, aga siis miskipärast (raudselt mingid kurjad jõud vms) poolitati hing kaheks ja paisati kaks poolt laiali üle maailma / universumi vms ja nüüd iga hing otsibki oma teist poolt, et saada jälle tervikuks-mõni leiab, teine mitte. Makes sence, et sealt on tulnud need ütlused armastatu kohta: „ta muudab mu tervikuks”, „mu teine pool” jne.

Kuid nii nagu ma arvan, et võib olla mitu armastust korraga (another postituse teema?), siis ma arvan või äkki loodan hoopis, et võib ka mitu hingesugulast olla, sest parimaid sõpru on ka mitu, though paratamatult on tavaliselt üks see kõige-kõige parem. No ei tea, eks näis, elu on mul alles ees J

PS! Kuidagi pikaks venivad mul need mõttemõlgutused..kahtlane, kas keegi viitsib neid lugeda ka?
Sessuhtes, et mulle meeldivad pikad sissekanded teiste puhul iseenesest, kui on juttu ja nii.

Igatahes, oleks VÄGA tore kuulda, mis on teiste mõttevälgatused sellel teemal J

Olge paid :**