Kirg või sõprus?

Minu arust saab üldistada kahte kõige laiemat suhte algustüüpi: 1) suhe areneb vastastikusest füüsilisest tõmbest; 2) suhe areneb välja sõprusest.

Hiljuti ma kuulsin arvamust, et suhe ei saa areneda sõprusest, see polevat lihtsalt võimalik, kuna alguses peab ikkagi olema mingisugune füüsiline tõmme ehk kirg. Lisaks sellele toodi välja, et meeste-naiste omavaheline sõprus pole lihtsalt võimalik, mistõttu ei saa siis ka suhe areneda välja sõprusest-see inimene lisas värvikalt: "mina oma sõpru küll ei kepi".
No ega siis ei peagi vastassugupoolest sõpra kohe keppima, lihtsalt kuna ta on vastassugu, aga see selleks. Sellise loogika järgi ei saa tõesti suhe areneda sõprusest, sest sõprust ei saa tekkidagi kuna see pole võimalik ja kui tekib soov vastassugupoolt "keppida", siis järelikult on kirg ja järelikult on võimalus, millegi arendamiseks. Iseenesest loogiline mõttekäik, lihtne ja primitiivne, aga mina sellega ei nõustu.

Minu meelest lõppevad enamik kirest arenenud suhteid kaosega. Seda sellepärast, et kirge põhjustavad hormoonid. Needsamad hormooni puhangud, mis löövad lõkkele nagu jaanituli, toidavad meeletult lõbusaid seiklusi, kuid samamoodi ka suuremaid tülisid ning mingi hetk jääb kuivadest puudest ikka puudu. Suhtele tikub ligi hall argipäev nagu väiksed peotäied liiva kustuvale lõkkele ja ilusatest soojadest leekidest jääb järgi vaid haisev vingune toss. Suhted, mis algavad ja põhinevad ainult kirel, ainult hormoonidel, mis ei suuda edasi areneda kasutamaks ratsionaalset mõtlemist, need, suure tõenäosusega, lõppevad nii nagu nad algasid, suure leegiga. Minu jaoks ei tundu selline pikemaajaline suhe väga köitev.

Seega, ilmselgelt, toetan mina teist suhte algustüüpi - suhet, mis areneb välja sõprusest. Sõbraks nimetatakse tavaliselt inimest, kellega on leitud midagi ühist, kellega on lõbus ja meeldiv aega veeta, inimene, kelle vastu tekib sümpaatia. Kui nüüd sellistel inimestel tekib omavahel lisaks emotsionaalsele tõmbele ka füüsiline tõmme (või on see alati olemas olnud), siis tundub see minu jaoks ideaalne. Sõprusest arenev suhe tundub nii emotsionaalselt kui ka füüsiliselt palju sügavam ning tugevam - armastusel ja kirel sellises suhtes esineb mitu erinevat vormi. Kui juhtub, et romantilisel tasemel ei saa inimesed enam oma probleemidega hakkama, siis on neil alati ka sõprussuhe, millele toetudes võib tekkida hoopis parem arusaam teise inimese seisukohtadest ning ka tungivam põhjus leida probleemile lahendus.Kirega on ikka nii, et mingi hetk see jahtub, ja kui sel hetkel suhtes midagi muud ei olegi, siis suhe laguneb. Ka parima sõbraga võib kirg kustuda, aga armastus saab halge juurde läbi toetuse, austuse, vastastikuse sümpaatia, lõbu jpm ning märkamatult on armastuse leek taas lõkkele löönud.

Ma soovin Teile kõigile meeldivat suhet oma parima sõbraga :D
Good Day, ladies and gentlemen, my kisses to You all :***