Töö

pilt

Kes veel kardab enamik oma elust viibida 8h 5x nädalas nelja seina vahel kontoris? I'm terrified of it.

Olla pool oma elust peidus toas, kus mul on kohustus istuda 8h järjest arvuti ekraani taga, mis mõjub kohutavalt mu silmadele, seljale, põlvedele, vaimule ja enesetundele. Ma natuke kahtlen, kas neid inimesi reaalselt eksisteerib, kes tahavad oma tööd niimoodi kontoris teha? Kuid maailm on kirev, seega võib-olla leidub ka selliseid inimesi..

Sõna "töö" loobki minu peas kujutelma ühest piinavast kohustusest teha mingit asja, mis on vastumeelne kuskil nö puuris. Töö tegemise eesmärgiks on teenida raha, et elada - süüa, juua, trennis käia. Põhimõtteliselt, teed midagi vastumeelset 8h päevas, standartselt 5x nädalas, päevast päeva, et saaksid toita ja lõbustada ennast ning osta a bunch of shit that you mostly don't need.
Ainus iroonia asja juures on see, et need 8h võtavad inimese vabast ajast nii palju ära, et nendeks lõbustusteks, mille jaoks raha teenitakse, ei jää aega ega energiat. Lõppkokkuvõttes tehakse pool elu midagi vastumeelset, et teenida raha võimaldamaks elu nautimist, kuid tegelikult kulub kogu raha ja aeg mingile mõttetusele...ja siis sured ära -> see ongi mu suurim hirm selle sõna "töö" juures. Selline elu tundub täiesti kohutav, mõttetu ja piirav.

Ma tean inimesi, kes käivad pigem tööl kui koolis. Neid motiveerib raha ja mõnele meeldib ka nende töö. Tundubki ju mõtekam teenida raha, mida saad kasutada, selle asemel, et omandada teadmisi, mis on enamasti inimese enda arenguks.
Ma arvasin ka väiksena, et tööl on ikkagi parem käia kui koolis, sest töölt koju tulles ei pea koolitükke lahendama-saab lihtsalt rahus istuda ja omi asju teha. Nüüd ma aga arvan, et koolis on palju parem käia (ülikoolis siiski, keskkooli ei taha kunagi tagasi :D), sest ajaliselt leidub ikkagi rohkem vaba aega. Lisaks saab koolis valida ka endale meeldivaid aineid, tõesti, ainult enda huvi või arendamise heaks.

Lõppude lõpuks on minu unistus, ja ilmselt ka paljudel, leida selline töö, mis polegi nagu töö. Töö, mis on küll kohustus, aga sellegipoolest meeldiv. Koht, millesse tahad panustada ja kuhu enamus ajast tahad minna (kõigil on halbu päevi). Mu üks sõber leidis endale hiljuti sellise töö - see pole midagi fancy-t, kuid tal on inimestega lõbus ning töö iseenesest polevat ka kuigi raske, seega hea meelega teeb ta ka ületunde. Muidugi on ka mu emal selline töö - ta ei teeni kuigi palju raha ning raskeid päevi ja aegu tuleb ette, kuid ta armastab seda, mis ta teeb..ja ma tahan ka nii.

new road ahead..

Nüüd üheksa kuud töötasin ma kontoris. Proovisin ametikohale, et teada saada, kas mulle meeldiks mu erialane töö - ei meeldi. Alguses olin üldiselt rahul, kuigi pikad päevad nelja seina vahel silmad krõllis arvutit vahtimas olid harjumatud ja kurnavad. Harjudes polnud kõige hullem ja see oli hea distraction kuna mees oli kaitseväes. Ajapikku muutus asi kurnavaks ja ahistavaks, vaba aega jäi mul äärmiselt väheseks, unetunde samamoodi ning rahadega ei läinud ka nii hästi kui alguses tundus. Koolipäevad olid mõnusaks vahelduseks tööl viibimisele. Kohutavad hirmumõtted sellisest üksluisest tulevikust tikkusid aina enam ligi. Lisaks igasugused muud probleemid aja vähesuse tõttu - tekitasin endale antisotsiaalsuse, nägin välja nagu zombie, suhted ei sujunud kõige paremini, ammugi polnud ma õnnelik. Mida aeg edasi, seda rohkem ma mõlgutasin mõtteid järsult tööst loobumisest ja ootasin kannatamatult tööpäevade lõppu. Kõik, nii suhted, välimus, enesetunne muutusid kohutavalt halvaks kuni universum / saatus/ elu, mis-iganes, mind välja aitas - mind vallandati sõbrapäeval.

Ilmselgelt oli see shokk ja veel eriti halval päeval, kuid mind vabastati sellest kohustusest, mis muutus juba piinavaks. Tänu sellele juhtumile tuleb mu näovärv koos elurõõmuga tagasi, ma tahan jälle suhelda ja aina lootusrikkamalt igasuguseid seikluseid kogeda. Mu suhe on tõusuteel, ma saan veidi puhata, mida ma ootasin oi kui kaua, ma saan tegeleda kooliga ja lugeda, joonistada, kirjutada mida iganes. Ma ei saa enam suvalisi asju osta iga sekund, aga ausalt öeldes oli see meeldivalt vabastav - kohe koorem langes mu õlult teadmisega, et ma olen kindlasti jälle vaene. Ma ei saa lubada endale kõike mõttetust mida hing ihaldab, sest ma pean raha kokku hoidma ja see on hea. Mulle veidi meeldib olla vaene, sest siis on kindel, et midagi ei saa osta, lihtsalt ei saagi ja kõik. Rahaga on see jagamise küsimus, et kuhu alla seda raha see kuu panna ja siis järgmine jne. Rahatuna ei saa lihtsalt midagi valida ja see on kuidagi kergendav asjaolu.

Muidugi ma hakkan uut tööd otsima, kuid võib-olla proovin midagi kardinaalselt erinevat, sest elu on veel ees ja elus tuleb kõik ära proovida. Lisaks on mul säravate unistuste algus käega katsutav ja kavatsen astuda esimesed sammud, et neid tõeks teha. Ma olen hetkel juba palju õnnelikum, sest ma tunnen, et ma saan tagasi tõelise mina ega pole enam tühi ringi hõljuv kest selles kiires maailmas.

Särage ja sädelege oma unistuste poole :*****