Suhete keerdpöörded (not a real word)

Pildi link

Suhted ja sõbrad-see tundub minu jaoks nii loomulik, et kui astutakse suhtesse ja mõeldakse seda tõsiselt,
siis tutvustatakse üksteist ka oma sõpradele, et saaks paarina käia koos suurema seltskonnaga üritustel/viibimistel ning korraldada tegevusi, kuhu on vaja rohkem kui kahte inimest. Hea on lõbutseda ja suhelda ka teiste inimestega samal ajal olles kellegagi koos, kellest hoolid, sest nii avalduvad inimestes erinevad küljed ja vahepeal on mitmekesi koos veelgi huvitavam, sest inimesed on erinevad. Niimoodi saab tutvuda teistsuguste väljavaadetega ja võib-olla ka uute tegevustega, mille katsetamise peale ise ei tulegi.

Lisaks tutvud uute inimestega, kellega võib-olla eluteed polekski ristunud ning minu meelest parim, mis juhtuda võib on see, et saavutad sideme oma kaaslase ühe või mitme sõbraga. See tähendab, et seltskonnas olles ei pea paarike pidevalt üksteise külge klammerduma kuna teisel võib igav või üksik hakata vaid mõlemad saavad suhelda ka teiste inimestega peale üksteise. Nii on suurem võimalus, et õhtu liigub lõbusalt ning kõik on rõõmsad, sest keegi ei tunne end eraldatuna.

Mis aga juhtub siis, kui see paarike lahku läheb? Kas kõik uued sõprussuhted peab sekundi pealt purustama? Minu meelest mitte, aga mõned Eesti noormehed arvavad, et just nii peabki olema. Ehksiis, kui poiss ja tüdruk lähevad lahku, siis poisi arust on vastvõetamatu, et mõni tema sõpradest selle tüdrukuga lihtsalt edasi suhtleb (samamoodi ainult sõprustasemel). Selline suhtumine meenutab USA high-school filme, kus tüdrukute "klikist" keegi läheb poisiga lahku ja siis kõik selle "kliki" tüdrukud peavad hakkama seda poissi vihkama. Põhimõtteliselt juhtub selline asi, et poiss läheb lahku ühest tüdrukust, aga tüdruk läheb lahku ühest poisist, oma uuest heast sõbrast ja võib-olla veel paarist huvitavast inimesest. Poiss kaotab ühe inimese, tüdruk kaotab mitu-ja see on okei?

Ma saan aru küll, et tüdrukud/naised tulevad mingil tasandil lahkuminekutega paremini toime kui poisid/mehed, aga seda vaid seetõttu, et naised on sarnast situatsiooni mitmeid kordi läbi teinud. Naised tihtipeale avavad end tihemini uutele inimestele mistõttu tekib neil suurem kogemustepagas, kuidas erineva emotsionaalse valuga toime tulla. Mehed seevastu on ettevaatlikumad kõige emotsionaalse suhtes ning võib-olla üks valus pauk tähendab konkreetse inimese jaoks mitmeaastast pausi suhetest ja enda avamisest. See on kurb, aga ilmselt mingil määral ka tõsi.

Sellegipoolest ei näe ma õiglust nõuda sõprussuhete lõpetamist eksiga puhtalt sellepärast, et paari omavaheline suhe läks lörri. Sõprussuhe kahe teise inimese vahel on hoopis eraldiseisev teema. Kui on probleemiks "siseinfo" vahetamine, siis selle küsimuse puhul on vägagi arusaadav kui üks osapool soovib oma privaatsust hoida eksi eest ning seda peaks austama. Kui tekkinud sõprussuhe ilma selle teemata ei püsi, siis polegi enam probleemi-ju polnud õige sõprus, aga niisama keskkooliliku kiuslikkusega paluda teistel "lahku minna" enda läbikukkumise tõttu pole lihtsalt õige.

Selline suhtumine tekitab küsimuse, et milleks siis üldse tutvustada oma kaaslast sõpradele kui ei taha, et neil omavahel sõprus tekiks? Sel juhul võiks see paarike kohtuda ainult kahekesi või perekeskel ning oma sõpradega kokku saada eraldi, oma vabal ajal, kuid selline variant inimestele väga ei meeldi. Ikka ju tahetakse oma kaasat tutvustada ja üritustele kaasa võtta.

Ma ei taha öelda, et selline issue esineb ainult meeste seas, kindlasti leidub ka sarnase mõtteviisiga naisi, aga mina neid kohanud hetkel ei ole (või pole selle teemani nendega jõudnud). Naised tunduvad mulle natuke avatuma mõtlemisviisiga, nagu ka idee jääda eksiga sõpradeks (paljud mehed seda ei taha või ei saa hakkama), kuid võib-olla see esineb ainult minu lähiümbruskonnas.

Mis on Teie arvamus antud teema puhul?

Inimesed, avardage oma meeli ja mõttemaailma-meie maailm ei ole must-valge vaid väga kirju ning need kirjud osad elust teevadki elu põnevaks.
Palju hoolimist ja arusaamist üksteisest :**

The topic of men being lazy

I've always wanted to be a badass...

 Heihoo, kallikesed. Ma tean-tean, et olen olnud väga pikalt a-wall, aga see läppari purunemine ja lauaarvuti kamm olid lihtsalt nii ebamugavad, et ma väga ei tahtnud seal kirjutada. Õnneks mu aju pole veel purunenud, seega teemasid, mida välja pursata on küll ja veel, kui need kõik vaid meenuksid :D. Ma mõtlesin, et kirjutan tänase teema homme vms, sest megaväss oli peal, aga siis mu tore bf teatas viberis, et ta on "Purhjuuus" ja ma otsustasin siiski selle asja täna kirja panna :D.

So, men being lazy (tundub, et pikaajaline mitte-kirjutamine on kehvasti mõjunud ja mu kirjastiili väga "suuliseks" muutnud : //). Suht tavaline probleem vist ju, et mehed on laisad ja saamatud ega tee ise mitte midagi. Mulle küll tundub, et see oli standard pigem varasemad aastakümned ja praegused noormehed on kordades tegusamad (kui võtta arvesse noorte isade kohta liikuvaid positiivseid muljeid), aga eks neid laiskvorste leidub vast alati.
Miks see teema tekkis? Kohati sellepärast, et mul on kodus üks intelligentne laiskloom, kes armastab arvutimänge mängida ning selle tõttu tuli jutuks emaga mu isa noorpõlve käitumine. Teistpidi, sest ma olen hakanud instagrami sõltlaseks ja follow-n ühte 24.a noormeest USA-st, kes tundub väga motiveeritud igas aspektis oma elus ning püüab seda avastust ning motivatsiooni edastada ka oma jälgijatele läbi sotsiaalmeedia. Muide, see õnnestub tal küllaltki hästi, sest paneb ka mind mõtlema tihtipeale tema sõnadele ja lootma, et minugi unistus kunagi ikka teoks saab :).

Tagasi algse teema juurde (kuidagi laialivalguv tekst)-saamatud mehed. Räägin edasi oma ema heietuse mu isa noorpõlvest, mida ma olen kuulnud küll rohkem kui viis korda oma elu jooksul :D. See on ühtlasi suht ainuke jutt, mida ma nende noorpõlvest tean (peale selle, kuidas mu ema oli tubli õpilane ja proovis alkoholi esimest korda alles enda 18. sünnipäeval 8-)). Niisiis, ülikooli lõpus (nad käisid EKA-s) oli mu ema suutnud endale sebida ateljee, kuhu mu isa oma kompsudega sisse kolis (täpselt nagu M praegu, nõuab häbtult uues kapis veel sahtlit ka). Peale seda kolisid nad järgmisesse kohta, mille mu ema leidis, ja siis järgmisesse ja siis kurikuulsa (Kaisa ikka teab) Lasnamäe korteri leidis samamoodi ema ning tahtis selle laenuga ka soetada (nii tehtigi). Lisaks oli mu ema see, kes esimest parsa-autot tahtis, mis üle kuumenes, kus aknad alla kukkusid ja auto esiistet toetas selja tagant mu ema käekott. Selle autoga tassis ta mind siis igale poole kui ma tiny olin-väga safe tundub :D. Ja kõige selle juures on ilmselge, et mu isa keeldus sellesse autosse üldse kunagi istumast. Põhimõtteliselt ei olnud mu isa see "õige mees", kes oleks ohjad haaranud, et pere eest hoolitseda. Mu ema jutu point oli aga selles, et mehed ongi sellised-nad ei hakka enne tegutsema kui keegi neid väga palju tagant pushib. Kas ma siis ei tea ütlust "iga eduka mehe taga on tugev naine"?

Pildi link

Ma tean küll seda ütlust, väga hästi tean, aga minu jaoks pole selle sisu mitte see, et naine teeb nüüd kõik asjad oma mehe eest ära, et siis mees saaks kogu au ja hiilguse, vaid et naine toetab oma meest samaväärselt nagu mees peaks oma naist toetama tema tegemistes. Muidugi on mu ema olnud kogu elu selline pushija ning selle edasi pärandanud ka mulle, aga ausalt öeldes, ma ei viitsi väga. Lisaks oli mu ema jutu mõte, et ma võiks/peaks hakkama bf-i suunama, et ta lõpuks oma perse tööle veaks. Aga no ma tõesti ei viitsi. Don't get me wrong, ma olen VÄGA palju teda üritanud pushida ja suunata, piitsa ja präänikuga, ka nii, et teen tema eest asju ära-nothing works. Lihtsalt tuimalt, sellest pole kasu ja tänu ka ei saa. Niigi veab, et kuidagi läbi mu ema, pidevalt tema samad sõbrad, annavad meile tööd-meie Kaisaga oleme neile aeda värvinud, sain kindlustusse tööle ja mingit väikest tõlkimist olen ka teinud. Kevadel sai teine pool mingi kujundustöö ja praegu on meid (või teda) ootamas kodulehe tegemine. Nii palju on aidatud juba igatepidi-see ei tööta.

Seda, et selline asi väga ei tööta, tean ma tegelikult juba ammu. Ka teisi inimesi olen ma üritanud igatepidi aidata, küll ühe, teise ja kolmanda meetodiga, aga inimest ei saa aidata kui ta ise on nii laisk, et seda isegi ei soovi. Kolm aastat läks aega kuni ära õppisin, lõpuks loobusin ja siis võeti end käsile ning tehti ots lahti. Nüüd on see inimene mingi sajal töökohal ja halvasti tal just ei lähe. Veel kurvemaks teevad sellised inimesed, kes tahaksid teistmoodi ja nagu hakkavad üritama ka, aga alati leiavad vabanduse, miks pooleli jätta või lasevad end mõjutada teistest laiskloomadest. No ei saa lihtsalt aidata selliseid, proovi palju tahad (ja ikka proovin vahepeal).

Selle kogu jutu sisu on see, et pole mõtet proovida aidata neid inimesi, kes ei taha, et neid aidataks või on liiga tahtejõuetud, et ette näidatud teekonnaga toime tulla. Proovida võib, üks-kaks, max kolm korda (kes on väga lootusrikkad inimesed nagu mina :D), aga lõpuks tuleb see nende enda teha jätta ja lihtsalt oma elu ning püüdlustega edasi minna.

Sest ma sõin knock off m&m-se
teksti üle lugedes :$

Ma kindlasti ei usu, et praegune tendents on selline, et mehi peab pushima ja nad on saamatud. Vastupidi,pushimine ka kasuks (meenub, kuidas ainuke viieline veerand põhikoolis oli mul siis, kui mu ema kogu veerandi välismaal tööl oli :D-ma arvasin, et mu isa lihtsalt ei oska pooli asju niikuinii ja ta ei sundinud ka mind meeletult). Seega, tähtis on, et inimesed üritaksid üksteist aidata, aga mitte igavesti-pole mõtet enda ressursse raisata ja küll need saamatud ka kunagi saama hakkavad, mis neil üle jääb kui neid enam ei pushita ;).
tundub, et asjad liiguvad paremuse poole selle võrdustuse teema tõttu, kuid neid laisku leidub vast igavesti. Alati ei tule see

Mussu-mussu, segane tekst, lalala,
Good night :**