Kuidas leida sõpru?
Ma ei tea : ((
Mõtlesin kaks korda, kas seda teemat ikka kirjutada või mitte, sest kinda hale tundub, aga kuna see on minu blogi ja keegi seda niikuinii väga ei loe, siis fuckit, here goes.. (A)
Kuidagi on nii juhtunud, et ma olen jälle selle küsimuse juures tagasi, et kuhu kõik mu sõbrad kadunud on? (..crickets)Ma nagu tõesti ei mõista, mis siis vahepeal minuga nii väga juhtunud on, et keegi justkui ei leia aega, et seda minuga veeta. Yeah i know, M on ju olemas, saaks temaga vaba aja sisustada, aga boyfriendi aeg pole ikkagi võrreldav sõbra ajaga (vähemalt mitte selle isiku puhul). Sõbraga tahaks niisama juttu ajada või kuskil mingeid uusi asju proovida, girl-time poleks ka paha-niigi olen enamus ajast meessoost isikutega. Kahjuks, kahjuks, on Merkaga aja klappimine olnud igavene challenge suht aastaid.
Miks ma nii väga neid sõpru otsin ja miks mulle tundub, et mul neid pole? Sellepärast, et nooremana oli mul väga palju tuttavaid ja ka sõpru-nii koolist kui ka muusikakoolist ja tallist ja laagrist jne. Kuigi mu aeg oli kooli-muusikakooli ja isegi talliga üsna piiratud, siis nende tegevuste ajal sai siiski palju suheldud erinevate inimestega, kes tegid antud kohustused (v.a. tall) kordades meeldivamaks. Ja sõpruse all ma mõtlen ikkagi ka seda, et väljaspool neid asutusi, sai samade inimestega meeldivalt aega veedetud. Praegu on aga alles justkui ainult Merka, kellega ma tihedalt suhtlen, aga sellegipoolest kokku ei saa. Kaisat näen ka vahel, aga minu kahjuks elab ta Tartus :( (ma siiski pean Sind oma sõpsiks Kaisu ;)). Neid nipet-näpet inimesi on veel, aga selliseid, kes vabal ajal helistaks, et lähme tegevusi tegema, justkui pole enam (ma ise helistan ja küsin ka ikka, aga ei lähe õnneks).
Ilmselt kogu see muutus kaasneb vanuse ja kiirema elutempoga-arusaadav. Kuid issue ehk kadedus (ilmselt) tekibki sellest, et kõrvalt näen ma, kuidas peaaegu igapäevaselt otsitakse kontakti ning veedetakse kasvõi mõttetut aega koos sõpradega-mul seda enam pole ning ma olen kurb.
Ma olen alati, alati, tahtnud leida grupi häid sõpru, no nt kaks-kolm inimest, kellega saaks erinevaid tegevusi koos teha või olla tegevusetult, kellega saaks vabalt suhelda iga tujuga ning rääkida igast teemast ilma kriitikata, noh nii nagu filmis on :D (ma tahaks palju asju nii nagu filmis on!). Umbes kaks korda elus on mul see õnnestunud ka, üks suvi olime Manne ja Stellaga suht tihti koos, aga kooli algamisel vajus see ära. Teine kord oli siis, kui me Taneli ja Atsiga hängisime, neid inimesi, kes meiega aeg-ajalt ühinesid oli mitu või teine kord üldse mitte, aga meie kolm veetsime suht tihti koos aega ja need on mu ühed lemmikuimad mälestused üldse. Kuid ilmselgelt triivisid elulained meid üksteisest kaugemale (noh Atsi ja Tanelit küll mitte nii väga).
Kord Karu juures olles rääkis ka tema mulle, et on mõelnud sellisest sõpruskonnast, minu meelest tal natuke kooli ajal nagu oligi nii. Selgus, et välismaal reaalselt ongi selliseid sõpruseid, ja neid on palju, täpselt nagu filmis. Kuid tema arvamus oli, et meil Eestis pole justkui sellist kommet-inimesed pole võib-olla nii sotsiaalsed ning on pigem ikka omaette. Kindlasti on see mingil määral ka tõsi. Lisaks tundub mulle, et sellised tight sõpruskonnad tekivad rohkem nagu poiste seas-nad jäävad kümneteks aastateks oma sõpradele truuks ning olenemata elust-olust suudavad ikka üksteise jaoks aega leida. Nad võib-olla küll ei teadvusta ega tähtsusta seda sellises kontekstis, aga nii justkui kipub olema.
Kuidas siis leida sõpru? Buduaaris oli kunagi selle kohta mingisugune artikkel ja neid teemasid on üles võetud ka igasugustes foorumites, sest ega ma pole ainuke selliste igatsustega. Kuid peaaegu kõigi nende lahendus on, et töölt, koolist, trennist-võta uus hobi jne. Ma ka siiralt lootsin, et ülikoolist leian mõne sõbra-sõbranje for life, nii nagu mu ema nt, aga kahjuks on mul selline eriala, kus pole väga seltskondlikud inimesed, i presume, seega see variant mul väga ei õnnestunud. Inimesed, kes ülikoolis ühikas elavad võivad tõesti saavutada sellise pikaaegse sõprussideme, sest nad on pikemalt koos elanud ning on näinud üksteist igast küljest, aga mina jäin ju koju, Tallinnasse, kooli-seega my own bad.
I guess, sinna see teema jääbki. Paar sõpra ma olen tegelikult ikka leidnud ka peale keskkooli, isegi trennist kaks tükki :), aga need pole selliseks bff asjaks kujunenud ega ilmselt kujune ka. Ma ise leian, et ma olen väga hea sõber (vb mu ego räägib jälle) ja sellepärast ma lihtsalt loodan, et kuidagi, kuskilt, leian ma neid sõpru veel ja sealjuures häid sõpru. Lisaks muidugi, et me Merkaga rohkem aega suudaks panustada üksteisele ka päris-elus.(Kuidagi palju ingliskeelseid slängisõnu tuli seekord-kole, aga mis teha :). Peab rohkem ilmselt kirjutama, et ilusaks muutuks see kirjakeel taaskord.)
Hoidke oma sõpru :)
