Believe in Yourself

Tere-tere kallikesed, palun vabandust, et NIIII pikalt pole kirjutanud. Ma tean- see on lausa häbiväärne :( AGA ma astusin esimese sammu oma unistuse täitumise poole ja käisin Eesti Kulturismi ja Fitnessi Liidu 3-4. taseme treeneri koolitustel. Plaanis on ka üldained ära teha ja sügisel eksamile minna, et saaks ikka terve suve mõnusalt targaks õppida ja eksami suure lennuga sooritada :).

Ma arvan, et unistuste täitmise ja endasse usu teemal võikski jätkata..
Huvitav, kui palju on arvuliselt neid inimesi, kes kahtlevad endas igapäevaselt?
Ma tean, et mina olen üks nendest. Mitte, et ma konkreetselt iga jumala päev enda võimetes kahtleksin, aga tihtipeale ma kardan, et ei saa hakkama sellega, mis ma olen endale käsile võtnud. Miks küll?

Proovisin seda trennis,
guess what..
jaksasin küll ;)

Tegelikult on ju nii, et kõige hullem, mis juhtuda võib, on lihtsalt surma saada. Selle korral on tõsiasi see, et me jääme lihtsalt igaveseks magama (jätame hetkel välja need uskumused after life'st). Magada meeldib ka ju paljudele, ma tean, et mulle meeldib, seega polegi nagu midagi karta. Paratamatult on hirm inimese kõige suurem vaenlane.
Hirm, mis on ette kujutatud emotsioon, ei muuda reaalses elus üksinda mitte midagi. Hirm on miski, mis paneb inimesi tegutsema võib-olla teises suunas kui nad peaksid, aga hirm, kui emotsioon, ei kujuta meile mitte mingisugust ohtu. See pole suur Godzilla, kes meile füüsiliselt peale võiks astuda.
Ühesõnaga, ei takista ühtegi inimest reaalselt mitte ükski asi-kõik sõltub sellest, kui palju olematutele asjadele järgi anda. Ratsionaalselt mõeldes, SUPER :D.

Ratsionaalse mõtlemise kasutamine tekib vist ajaga, sest ausalt öeldes, olen mina kõige suurem suvaliste asjade kartja üldse. Halvematel eluperioodidel kahtlen ma enda võimetes, ja hakkama saamises, mõistmatult palju ning asi on ilmselt minu tundlikus olemuses, aga sellele on kaasa aidanud ka vanemate surve ja eliitkooli lõppematu võrdlus. Mul on ääretult palju olnud keskkooli ajal hetki, kus mul on surmahirm, sest ma sain mõnes aines hindeks 3 või lausa 2. Ma kartsin alati, mida mu ema ütleb, sest mulle jäi mulje, et halvad hinded on surmapatt, mille eest saab alati pahandada. Hetkel tundub see idiootne ja naljakas, aga ma reaalselt veetsin tunde lohutamatult nuttes, sest ma mõtlesin "mis siis saab kui ma kukungi matemaatika läbi ja ei lõpeta nüüd ja praegu keskkooli?".

Nüüd ma võin öelda, et mitte midagi poleks saanud, oleksin uuesti teinud ja läbi saanud-seda ütles ka tegelikult mu ema. Aga ma olen meeletult suur põdeja ning taolised situatsioonid, meeleseisundid, olid minu jaoks täiesti tavalised. Selline pidev pinge toitis mu närvilisust enne eksameid jms sooritusi, mille tõttu ma just feilisingi asjades. Mu enda ulmelistele mõtetele aitas ilusasti kaasa ka keskkooli pidev omavaheline võrdlus, kus ma jäin enamasti alla peaaegu kõigile teistele, ükskõik mis aines vms, seega usk endasse on mul alati habras olnud. 

Alles ülikoolis jõudis mulle 100% kohale, et tõesti, mitte midagi ei juhtu kui mul mõni aine ei õnnestu-ma teen selle uuesti ja teen nii kaua kui vaja. Elu ei jää sellest seisma ega lõppe ka ära.
Tänu uue teadmise juurutamisele tahtsin ma proovida kehakultuuri erialasse. Mu võimalused olid tegelikult suhteliselt väiksed, ma teadsin seda, aga ma proovisin ikka. See oli järjekordne kohutava stressi periood, aga ma tahtsin midagi nii väga, et ma ikkagi läksin proovima. Ma ei saanud sisse, aga ma ületasin ennast mitmekordselt ja olen äärmiselt õnnelik, et ma vähemalt proovisin (tahaks veel (6)). Suured tänusõnad ka Mihklile ja Mannele, kes mind seal ja üldse kogu selle aja toetasid!

Mul on veel üks võimalus treeneriks saada - need koolitused. Ilmselgelt kahtlesin ma taaskord, kas ma saan hakkama või olen seal kõige rumalam jnejne- absoluutselt täiesti mõttetud kahtlused. Ma õppisin shitloads of new stuff (õnneks ka asju, mida ma juba teadsin), mis aitavad mul edasi areneda ja kindlamalt liikuda selles suunas, et tõesti saada treeneriks ja aidata inimesi. Ma püüdsin endale korrutada, et pole põhjust endas kahelda, believe in yourself. Kui see on minu unistus ja mina olen need võimalused endale valinud, siis olen ka ainult mina see, kes nendega hakkama saab ja kui niipidi ei saa, siis saab teist või kolmandat või neljandat pidi. Kuidagi ikka saab, alati saab!

Unistage, uskuge endasse ja tehke see asi ära, mitte midagi halba ei juhtu!
You're superhumans :**

Unelmate suhe

Milline on Teie unelmate suhe?

Mina unistan, et inimene, kellega ma suhtes olen hoiab ja kaitseb mind kõige rohkem maailmas. Ta teeb minuga koos rumalusi, ta on olemas hirmutavatel aegadel, ta ajab sama lolli juttu, aga teinekord arutleb tõsistel teemadel, ta õpib ja areneb, sööb ja magab, ja istub minuga koos üksildasel õhtul vaikides teleka ees, sest mitte midagi muud pole teha.

See inimene toetab mind lennukate ideede tekkides või stressirohkel eksamiperioodil, innustab ja motiveerib mind alati edasi liikuma. Ta on mu kõrval kui ma nutan täiesti põhjuseta, isegi kui peab järgmine päev vara ärkama. Ta kuulab mind ära ja on alati emotsionaalselt toeks, isegi kui mu jutt doesn't make any sence. Ta ei kritiseeri kunagi, aga hoiatab mind alati kui tekitan ennasthävitava olukorra, isegi, kui see pärsib tema enda tahtmist.
Ta on üle enda heaolust, et mul oleks hea ja teeb kõik, mis tema võimuses, et seda saavutada. Tema töö ja pingutused suhte nimel on vabatahtlikud, ilma ühegi kauplemiseta, et liikuda ühiselt edasi ja koos hävitada viimnegi elu visatud takistus. Ta usaldab mulle kõik, mis teda vaevab, isegi siis, kui see võib haiget teha, sest tema usaldus ja austus on jäägitu.

Ma tahan, et ta oleks mu parim sõber igas olukorras, inimene, kellele ma saan alati loota, keda ma saan alati hoida ja igavesti usaldada, anda tema kätesse oma elu ühegi kahtluseta. Ma tahan jagada temaga iga sekundit oma elust kõhkluseta, täieliku usaldusega. Ma tahan talle kõike pakkuda täpselt sama palju kui tema mulle, sest suhtesse panustatakse võrdselt. Ma tahan armastada tingimusteta.