Ma arvan, et unistuste täitmise ja endasse usu teemal võikski jätkata..
Huvitav, kui palju on arvuliselt neid inimesi, kes kahtlevad endas igapäevaselt?
Ma tean, et mina olen üks nendest. Mitte, et ma konkreetselt iga jumala päev enda võimetes kahtleksin, aga tihtipeale ma kardan, et ei saa hakkama sellega, mis ma olen endale käsile võtnud. Miks küll?
 |
| Proovisin seda trennis, guess what.. jaksasin küll ;) |
Hirm, mis on ette kujutatud emotsioon, ei muuda reaalses elus üksinda mitte midagi. Hirm on miski, mis paneb inimesi tegutsema võib-olla teises suunas kui nad peaksid, aga hirm, kui emotsioon, ei kujuta meile mitte mingisugust ohtu. See pole suur Godzilla, kes meile füüsiliselt peale võiks astuda.
Ühesõnaga, ei takista ühtegi inimest reaalselt mitte ükski asi-kõik sõltub sellest, kui palju olematutele asjadele järgi anda. Ratsionaalselt mõeldes, SUPER :D.
Ratsionaalse mõtlemise kasutamine tekib vist ajaga, sest ausalt öeldes, olen mina kõige suurem suvaliste asjade kartja üldse. Halvematel eluperioodidel kahtlen ma enda võimetes, ja hakkama saamises, mõistmatult palju ning asi on ilmselt minu tundlikus olemuses, aga sellele on kaasa aidanud ka vanemate surve ja eliitkooli lõppematu võrdlus. Mul on ääretult palju olnud keskkooli ajal hetki, kus mul on surmahirm, sest ma sain mõnes aines hindeks 3 või lausa 2. Ma kartsin alati, mida mu ema ütleb, sest mulle jäi mulje, et halvad hinded on surmapatt, mille eest saab alati pahandada. Hetkel tundub see idiootne ja naljakas, aga ma reaalselt veetsin tunde lohutamatult nuttes, sest ma mõtlesin "mis siis saab kui ma kukungi matemaatika läbi ja ei lõpeta nüüd ja praegu keskkooli?".
Nüüd ma võin öelda, et mitte midagi poleks saanud, oleksin uuesti teinud ja läbi saanud-seda ütles ka tegelikult mu ema. Aga ma olen meeletult suur põdeja ning taolised situatsioonid, meeleseisundid, olid minu jaoks täiesti tavalised. Selline pidev pinge toitis mu närvilisust enne eksameid jms sooritusi, mille tõttu ma just feilisingi asjades. Mu enda ulmelistele mõtetele aitas ilusasti kaasa ka keskkooli pidev omavaheline võrdlus, kus ma jäin enamasti alla peaaegu kõigile teistele, ükskõik mis aines vms, seega usk endasse on mul alati habras olnud.
Alles ülikoolis jõudis mulle 100% kohale, et tõesti, mitte midagi ei juhtu kui mul mõni aine ei õnnestu-ma teen selle uuesti ja teen nii kaua kui vaja. Elu ei jää sellest seisma ega lõppe ka ära.
Tänu uue teadmise juurutamisele tahtsin ma proovida kehakultuuri erialasse. Mu võimalused olid tegelikult suhteliselt väiksed, ma teadsin seda, aga ma proovisin ikka. See oli järjekordne kohutava stressi periood, aga ma tahtsin midagi nii väga, et ma ikkagi läksin proovima. Ma ei saanud sisse, aga ma ületasin ennast mitmekordselt ja olen äärmiselt õnnelik, et ma vähemalt proovisin (tahaks veel (6)). Suured tänusõnad ka Mihklile ja Mannele, kes mind seal ja üldse kogu selle aja toetasid!
Mul on veel üks võimalus treeneriks saada - need koolitused. Ilmselgelt kahtlesin ma taaskord, kas ma saan hakkama või olen seal kõige rumalam jnejne- absoluutselt täiesti mõttetud kahtlused. Ma õppisin shitloads of new stuff (õnneks ka asju, mida ma juba teadsin), mis aitavad mul edasi areneda ja kindlamalt liikuda selles suunas, et tõesti saada treeneriks ja aidata inimesi. Ma püüdsin endale korrutada, et pole põhjust endas kahelda, believe in yourself. Kui see on minu unistus ja mina olen need võimalused endale valinud, siis olen ka ainult mina see, kes nendega hakkama saab ja kui niipidi ei saa, siis saab teist või kolmandat või neljandat pidi. Kuidagi ikka saab, alati saab!
Unistage, uskuge endasse ja tehke see asi ära, mitte midagi halba ei juhtu!
You're superhumans :**
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar