Vabandan taaskord inimeste ees, kes aeg-ajalt siia ikka piiluma tulevad. Püsivalt on tegemisi 100 erineva teemaga (kool, uued projektid, pidevad trennid jms) ning ainus, millest ma unistan on täielik puhkus kusagil kaugel eemal. See kaugel eemal võiks jumala vabalt olla mu vanavanemate suvila Tartu-Elva vahel, kuigi ma kardan, et talve paiku on seal äärmiselt külm :D Õnneks pole suvi enam teab kui kaugel : oo Jube kui kiiresti aeg ikka lendab! Nüüd aga teema juurde..
Surm - minu jaoks väga hirmutav sõna, mis sisaldab endas müstilist teadmatust. Teadmatus on minu jaoks üks jubedamaid asju. Tahaks olla üks neist inimestest, kes pea ees tundmatusse hüppavad ning suurimaid seiklusi kogevad. Kahjuks, või õnneks, olen ma pigem pika ja enda jaoks täpse plaani pidaja - süda on rahulikum. Vähemalt on neid pisemaid seikluse hetki planeerimatusest ikkagi ka juhtunud, tuleb lihtsalt uskuda endasse ja sellesse, et kõik laheneb hästi :)
Kuid surm, selle teema üle oleme vast kõik elus ühe või mitu korda juurelnud. Ma mäletan hästi, kuidas ma bussis, Kadriorust Pirita või Lasnamäe poole sõites, mõlgutasin mõtteid surmast - et mis siis ikkagi juhtub? Kas ongi tõesti nii, et praegu oleme siin, teadlikkuses ja teadvuses enda ümbrusest, oma mõtetest, tegevustest, inimestest ja üks hetk, kes teab millal, on see kõik lihtsalt TÄIESTI kadunud? Lihtsalt täielik pime auk. Lihtsalt null. Pole enam teadvust, pole enam mõtteid, pole enam inimesi ega füüsilisi tegevusi meie ümber. Lihtsalt, meid polegi. Selles maailmas, kus me eksisteerime, need filmid, mida vaatame, teadmised, mida õpime - kas see kõik on ühel hetkel lihtsalt justkui maailmast pühitud? Jah, võib-olla need teised inimesed, keda oleme mõjutanud ja kellega oma teadmisi jaganud, nemad mäletavad, aga mis juhtub selle isikuga, kes sureb? See tundub lihtsalt nii sürr!
Iga kord niimoodi mõeldes, ma suudan end kergesse paanikasse ajada. Nii tore oleks ju see, kui taevas ja põrgu tegelikult eksisteeriks. Sel juhul jääb vähemalt mingigi consciousness meile alles, mingidki mälestused ja võib-olla ka eksisteerimine lähedaste elus, mingil tasandil. Ma mõtlen just sellist tasandit, kus meie ise saame aru toimuvast olukorrast.
Tõenäoliselt sarnaste mõtete tõttu ongi tekkinud religioonid ja igasugused uskumused. See on ajule lihtsalt vastuvõetamatu, et ühel hetkel meie kogu teadaolev elu lihtsalt katkeb olematusesse. Uskumine vaimse elu jätkuvusse peale maise elu lõppu annab hingele rahu. Lootmine ja tegutsemine "kõrgemale tasandile" jõudmiseks annab eesmärgi. Ilmselt me kõik otsime mingisugust rahu võtit.
Peamisele osale teemast, ehk surmale, hakkasin ma miskipärast mõtlema eile, enne uinumist. Mul tekkis seos magamise ja surma vahel. Ehksiis, kui me lähme magama, siis on meil põhimõtteliselt samasugune teadvuse kaotus nagu oleks surmaga, ma eeldan. Vahel me näeme unenägusid, aga vahel magame nagu laibad (no nii hästi sobib ju siia), täiesti blacked out. Ergo, what if, surm on täpselt nagu magamine? Lihtsalt jääd sügavasse unne, sellisesse, kus oled nocked out, and that's it? No fuzz!
Aga VEEL ägedam oleks, kui jääd igavesse unne, mis on täidetud unenägudega : oo. Sel juhul oleks ju consciousness ja ajutöö mingil määral veel elav. And now i'm going off the rails..mis siis, kui me juba praegu oleme tegelikult sellises unes ja mitte miski elus polegi nö tõeline? Meil on lihtsalt pidev Inception film käimas ja kõik on pete? Nii nagu füüsika käsitleb, et värvid on kõigest pinnalt peegeldus ja silmalääts peegeldab vastupidist olukorda or smth (probably mäletan midagi valesti, aga saate aru ju küll).
Okei-okei, asi kisub juba liiga ulme-filmiliseks, aga teema ilmselt ei ammenda end kunagi. Võib-olla ainult nende õnnelike jaoks, kes on leidnud endas rahu elada hetkes või otsustanud uskuda, millessegi kõrgemasse. Olgu, kuidas on, vastuseid me ilmselt niipea teada ei saa, kuid hetkes elamist võiks mina kohe kindlasti harjutada :)
 |
| Deep |
Olge ikka rõõmsad edasi, arutlege ja nautige mõnusaid hetki :***
Maarja
