Siirus

Pilt

Rääkisin laupäeval ühe kalli sõbraga, kes tunneb mind läbinisti ja vaatasin üksi kodus love-movie't called What If. See oli väga südamlik, samas naljakas film. Paratamatult, nende kahe koosluse tõttu, muutusin ma äärmiselt kurvaks. Kurvaks sellepärast, et taaskord meenusid mu võimatud soovid paralleelselt kehvade päris-elu olukordadega.

Mulle väga meeldivad love-story'd, ma olen tegelikult võimatu unistaja and I crash hard when reality hits me (lisaks sellele lähen ma tihtipeale inglise keelele üle, kui ma ei suuda või ei oska end väljendada, ingliskeeles on justkui lihtsam..ja natuke "mitte nii tõeline").
Hea love-story'ga muutun ma emotsionaalseks kuna samastan enda olukordi, või soove, filmi omadega. Ju see ongi "hea" filmi eesmärk, et inimesed hakkaksid kaasa elama, neil tekiksid seosed filmiga ja seetõttu kiidetaks seda ka teistele. Sellegipoolest oli laupäevane olukord natuke erinev, just sellepärast, et vestlesin filmi alguses oma sõbraga.

Ta on selline sõber, kes tõesti tunneb minus igat külge aktsepteerides neid, isegi mõistes enamasti. Selle kõige tõttu on mul pea et võimatu talle valetada, mitte et ma seda tahaksin. Kuid temaga vestlemine, kui see pole niisama nalja tegemine (mis on ka awesome), sunnib mind alati olema väga aus ja avatud. See omakorda tähendab tihti olukordi, kus läbi temaga vestlemise pean ka lõpetama enesele valetamise ning kokku kogutud valu hakkab minust tasapisi välja jooksma. Kui see kõik kombineerida veel armastusfilmiga, millega ma enda elu paratamatult võrdlen, siis võite arvata, et tekib üks suur emotsionaalne kaos.

Lisades sellele kõigele veel mu stressihunniku, või pingelanguse (ei teagi kumb käsil on), paar puuduvat ning mõistmatut lähedast inimest, ja te saate segamini pööratud nuuksuva maarja. Samas, it's okay..Kõigel on oma hea ja halb külg. Hea pool on see, et stressi saab leevendatud ja ka see, et tekivad selgushetked.

Selgushetkedel on muidugi oma nurgad. See on selline romb, kus ühes otsas on suur sasipundar, teises otsas complete understanding (no eesti k pole lihtsalt nii vägevaid sõnapaare), kahel ülejäänud küljel aga pesitsevad lahenduse-jukud, üks kehvem kui teine.

Kogu see sasi-romb pani mind igatsema neid inimesi, kes mind peaaegu täielikult mõistavad ja kellega ma pean completely utterly honest olema (mu mõtted segunevadki niimoodi kakskeelselt). Neid on vähe, võib-olla ongi ainult see üks, sama, sõber ja tema leiab haruharva mu jaoks aega.

Mulle meeldib end väljendada ja mulle meeldib olla üdinisti mina ise, ükskõik, kuidas see ka välja ei kuku. Mul on ka oma kohutavad momendid, kus ma olen lihtsalt mõttetult hüsteeritsev või teised, kus ma ütlen arusaamatult koledaid asju, mida ma mitte kunagi ei mõtle päriselt, aga see ongi emotsionaalsuse hind..ja mulle meeldibki nii. Veel rohkem meeldib see, kui ma saan nii teha, neid asju öelda või välja elada, ja mu kõrval olev isik saab aru ega hakka mind hukka mõistma või küsima rumalusi.

See igatsus lennutas mind omakorda arusaamani, et see tuimus, mida ma olen enda sees äärmiselt pikka aega kandnud, võiks lõppeda. Võiks lõppeda see peitmine, enda vaigistamine ja viisakas olemine nende vastu, kes ei oska või taha aru saada. Ma tahan rääkida, ma tahan elada, ma tahan tunda, ma tahan nutta ja naerda siiralt. Just nii siiralt, et ma tunnen, kuidas kõik need emotsioonid minu kogu kehast läbi käivad, just nii nagu vanasti..

Beauty

Teree :)

Täna pikka juttu ei tule, aga ma tahtsin Teiega jagada seda artiklit, videot ja inimest: http://buduaar.ee/Article/article/sokeeriv-video-see-modell-raakis-oma-elust-ja-haigusest.

Alguses, nagu ilmselt ka paljud teised inimesed, olin ma šokeeritud Melanie välimusest ega osanud seda kuidagi võtta. Tekkisid pigem negatiivsema poolsed eelarvamused, ma isegi ei tea päris täpselt miks..

Võib-olla sellepärast, et ANTM-i selle hooaja saates üks osaleja, Chantelle, kellel on skin-condition: vitiliigo, näeb väga ilus välja, kuid oma iseloomu näitas ta koledast küljest. Chantelle oli väga defensive, aga samas ka ülbe ega suutnud ratsionaalselt võtta teiste sõnu vaid tundus olevat kogu aeg arvamusel, et teda tahetakse kiusata vms (ilmselt oma nooruspõlve tõttu). Ühesõnaga, polnud ta veel aru saanud, et kõik inimesed ei käitu nii nagu need kunagised koolikiusajad ega osanud lahti lasta vanadest haavadest.

Ilmselt selle tõttu jäi ka mulle mulje ning eelarvamus, et võib-olla raske muundava haigusega inimesed on pigem kaitsehoiakus ülejäänud maailma suhtes. Kuid lähemalt uurides Melanie facebooki ning kuulates ka buduaaris olevat videot, tungis minu sisse meeletu soojus.
Tema fotod väljendasid ilusat kunsti. Tema jutt ning suhtumine ellu, kogu see küpsus ning elu mõistmine, oli nii inspireeriv, ilus ja äärmiselt armas, et tekitas füüsilise soojuse minu hinges. Midagi, mida ma pole väga ammu tundnud. Kogu tema suhtumine ja olek inspireeris mind - pani soovima, et ka mina jõuaks kunagi sellisele arusaamisele ning elu aktsepteerimisele/tähistamisele kogu tema käänulisusega..

Video, Melanie Gaydos:

 

Stay warm, xoxo
Maarja

Saamatud inimesed 2

...jätkub

Teist tüüpi inimesed, keda võib-olla on isegi rohkem (ma pole kursis statistikaga, aga kuna saamatuse vorm on nö kergem variant, siis justkui oleks loogiline, et neid on rohkem), on sellised, kes samamoodi suure hurraaga alustavad oma ettevõtmisi, kuid mõtlemata kõiki aspekte läbi, loobuvad oma eesmärgist, kui midagi natukenegi negatiivset "lendab" nende suunas. Negatiivse mõju all mõtlen ma kõige pisemaidki vasturääkivusi ettvõtja nägemusega, nt mõne teise inimese sõnad või mõjutavad teod. See on ju lihtsalt absurdne.
Super, kui motivatsioon ja eesmärk on paigas -  neid on kindlasti vaja, et saaks algust teha. Kuid kui oskused, teadmised jms ei ole veel piisavalt täielikud eesmärgi saavutamiseks, siis minu meelest pole mõeldav kohe hüpata punkti, et reaalset outcome-i hakata teostama. Ilmselgelt mõtlevad inimesed väga erinevalt.

Mul on kahju sellest, et kui eesmärk on olemas, motivatsiooni leidub, tööd on tehtud ja aega kasutatud, siis ühe-kahe-kolme inimese sõnade tõttu loobutakse kõigest, mis saavutatud. Loobutakse eesmärgist, alla pandud tööst ning sel juhul on ju ka aeg raisatud. Lihtsalt antakse alla, sest keegi naeris selle eesmärgi üle või mõni teine ütles, et "Sa ei ole veel valmis selleks".

Esiteks, suva, mis teised inimesed ütlevad, see pole ju nende elu ega eesmärk. Teiseks, kui oma ala professionaal (kelle juttu võib reaalselt ka uskuda) ütleb, et "Sa pole valmis, õpi natuke veel või tee rohkem tööd", siis tõenäoliselt on see soovitus pigem heast kohast tulnud kui halvast. Sellise asja peale pole mõtet solvuda (vähemalt mitte pikaajaliselt) ning kõike nurka visata, kui eesmärgi täitmine on ikkagi suur isiklik soov. Neid õpetussõnu tuleks kuulda võtta, tuleks innustuda võimalusest, et kui teha veel rohkem tööd, panna veel rohkem aega eesmärgi saavutamise alla, siis võib olla uskumatu kui palju suurema eduga on võimalik loodud eesmärk saavutada. Tuleks arvestada, et kui selliseid sõnu ütleb lähedane või otsene mentor, siis tema sõnade taga pole mitte kurjus vaid hoolivus. Hoolivus kaitsta inimest ja lükata ta riski olukorda alles siis, kui ta on omandanud vajalikud vahendid, võimaliku olukorra, normaalseks lahendamiseks.

Riskidega on paraku nii, et nendeks ei saa kunagi 100% valmis olla, aga kui kirg ja soov oma eesmärgi poole püüelda on suur, siis tuleks kuulata targemaid inimesi, kuulata oma sisehäält, mõelda radikaalselt ja kriitiliselt läbi tehtud/tehtavad otsused. Seejärel, kui omandatud vahendites ollakse üle 50% kindlad, võiks selle riski võtta ning minna järgi oma eesmärgi täitmisele.

Muidugi on ka inimesi, kes hüppavad pea ees vette ja ujuvad sealt piltlikult suurima haugiga käes välja, saavutavad oma edu ühe suure riskiga, aga neid on vähe. Sellegipoolest olen ma enam kui kindel, et sellistel inimestel on enne piisavalt palju läbi mõeldud kõik olukorra plussid ja miinused, nad on arvestanud kaotustega ning on omandanud vajalikud vahendid, mis võivad kasuks tulla. Enamik neist, kes riskivad täiesti pimesi, kukuvad ikkagi pea ees betoonpõrandasse ja väljuvad, kui üldse, veel suuremate kaotustega.

Seega inimesed, seadke endale eesmärke ja arvestage sinna alla pandava töö-ning ajamahuga. Aeg on meie elus üks suurimatest väärtustest, seda tuleb kasutada targalt. Kui on eesmärk, siis sellele kulutatud aeg peab olema väärt teenima esitatud eesmärki. Pole mõtet loobuda esimese viie-kümne-saja inimese kurjade sõnade peale, eriti kui neid on valesti mõistetud. Pole mõtet alustada sama nõiaringi, samast punktist, samade meetoditega, kui vahendeid ja võimalusi on sadu miljoneid - tuleb vaid leida mõni teine viis.

Pilt

Eesmärkide seadmine on vajalik, nende nimel töötamine ja vaeva nägemine aga veelgi tähtsam. outcome ise.
Lihtsalt eesmärgi täitmine annab minimaalse rahulduse, kui see eesmärk on aga täidetud higi, vaeva ja pisaratega teades, et kogu töö ning ajakulu oli kõike seda väärt, siis see ongi see üks ja ainus põhjus, miks eesmärke üldse seada. See saavutus-ja rahuldustunne oma tehtud tööst on tihtipeale tasuvam kui eesmärgi

Seadke eesmärke, tehke tööd nende nimel, nähke vaeva, kuulake targemaid ja kõik on tehtav! See võtab lihtsalt natukene aega ;)

Xoxo, Maarja

Saamatud inimesed

Tere,

Natuke õiendavam ja kurjem teema täna - saamatud inimesed :D.

Pilt

Ma arvan, et kõik on oma elus nüüdseks kohanud mõnda sellist inimest, kes räägib suurt juttu, aga
kelle teod sel teemal on pisikesed. Inimene, kes tundub meeletult motiveeritud ning valmis tegema saavutuseks kõik, aga selle tegevuse algus ei näegi ilmavalgust. Inimene, kelle eesmärk on grandioosne, isegi saavutatav, kuid sellest viimasest lükkest üle finišijoone jääb märkimisväärselt puudu.
Vot selliste inimeste mõjust minu närvisüsteemile, aju krussi keeramisele, ma täna räägingi.

Ma ei mõista inimesi, kes seavad endale suure hurraaga eesmärke, kuid ei teadvusta endale seda mahukat aega ja tööd, mis eesmärgi saavutamise nimel teha on vaja.
Eriti jubedad on need inimesed, kes alustavad pika eesmärgi nimel töötamist - nad isegi mõistavad seda vajalikku pingutust, tööd tehakse ka reaalselt, aga selline determination kestab kõigest paar-kolm-neli kuud. Seejärel teeb elu neile väikse tagasilöögi, millest areneb edasi laiskus ja tasapisi, samm-sammu haaval, kukub kogu alustatud töö, innukus ja eesmärk lihtsalt kokku. Okei, las siis kukub, äkki oligi liiga suur või üle jõu käiv eesmärk, mis sai alguse mõne teise hetke ajendil, see oleks veel arusaadav. Kuid, kõige hullem variant taoliste inimeste puhul on see, et umbes pool aastat alustatud tööst-tagasilöögist-lõpetamisest hiljem, tahavad nad täpselt sama eesmärgi poole uuesti hakata püüdlema, täpselt sama suure, kui mitte isegi suurema hurraaga. Tihtipeale kasutatakse aga ka sarnaseid, või isegi samu, meetodeid nagu eelnev kord.

No selge, pole viga, inimestele tulebki vahel teine võimalus anda, äkki seekord on tahtejõudu rohkem. Neid inimesi, kes läbi löövad teise, kolmanda või sajanda korraga leidub, mõned üksikud kahjuks, aga neid, kes sellist tsüklit ketrama jäävad, neid on, kahjuks, kordades rohkem. See kindel punkt, kus inimene jääb täpselt sama eesmärgi poole püüdlema, enam-vähem samade meetoditega ja sama lõpptulemusega, mille ebaedust ta ise kunagi aru ei saa (või pigem ei taha saada) on lihtsalt mõistetamatu minu jaoks. Kas tõesti inimene suudab endale nii palju valetada, et mitte aru saada, kuidas tema enda käitumisviisist on mõjutatud kogu nõiaringi lõpptulemus?
Mõni sellistest inimestest justkui mitte kunagi ei tunnista endale, milles seisneb algne probleem, võib-olla ta ei näegi, et mingi issue üldse eksisteerib. Võib-olla selle inimese ignorantsus tõele on nii suur, et sellest ei sünnigi mingit nähtavat kahjut tema enda elule või tulevastele otsustele? Ma tõesti ei tea ega ka mõista, absoluutselt, sellist suhtumist ning mul on neist inimestest tõsiselt kahju...

...jätkub

Pudding ja Walden Farms

Pilt pärit

Tere!

Täna kirjutan natuke teistmoodi teemast :).
Fasti Pudding ja Walden Farmsi tooted ehk magusad toidulisandid treenijatele.

Mina olen Puddingu erinevaid maitseid proovinud vaid Ott Kiivika degusteerimistel - tooted on kallid ning enamus ajast ma ei raatsi ega tunne ka vajadust neid endale soetada. Siiski näib see toode nii põnev, et ikka tahaks ju endale ka. Kõikide maitsete seast olen ma proovinud ainult nelja: karamelli, šokolaadi, laimi-juustukoogi ja täna ka kreemiküpsise puddingut. Kõige rohkem maitses mulle laimi-juustukoogi pudding (ainult karamelli oma maitseski veel) ning sünnipäevaga seoses tekkis mul võimalus seda küsida endale kingiks, sain ka :D. Väga õnnelik olin!  Pühapäeval sain kingi kätte, eile feilisin valmistamisega (ma ei saa dl-dest midagi aru vist :D) ja täna tuli siis enam-vähem õige pudding. Lisasin mustikaid ka peale ja ootasin, et magustoidu aeg kätte jõuaks.

Ausalt öeldes oli eilne, vedel feil, isegi kuidagi parem kui see õige konsistentsiga pudding täna. Degusteerimisel on see kogus nii väike, et ju jääb ainult kerge maitse suhu. Täna sain kogu soovitatud koguse, 30g, nahka pista. Kui pool oli ära söödud, siis tundus, et polegi midagi nii imelist. Toode on ju ikkagi "tehistoit" ja maitsest saab seda väga hästi aru, eriti kui suurem kogus põske pista. Lisaks saabus puddingu lõppedes VÄGA ebameeldiv täiskõhutunne - nagu oleks liiga suure valgejahu pasta ära söönud vms. Ma ei ole absoluutselt sellise täiskõhutunde fänn, mistõttu mulle meeldibki 5-6x päevas väiksemaid koguseid süüa, mis ei tekita taolist efekti. Asi võis olla ka selles, et ma tavaliselt poolitan kõikide selliste toidulisandite soovitatud kogused ning antud juhul võis see kogus olla liiga suur mu jaoks.

Ühesõnaga, ma jõudsin järeldusele, et kui see kingitud puddingu pakk mul ükskord otsa saab, siis oma raha ma uue paki alla ilmselt panema ei hakka. Mulle ikkagi meeldib nö päris toidu maitse ning see suur valgunumber, mis sädeleb paki peal, ei mängi minu jaoks erilist rolli. Ma saan niikuinii päevas palju valku oma tavatoidust ja ka lisanditest, seega see lisa "väärtuslik" valgu kogus ei anna mulle tõenäoliselt midagi head juurde. Pigem võib juhtuda, et liigne valgu hunnik hakkab neerudele halvasti mõjuma - lihas ei kasva kiiremini ja/või suuremaks, kui ma söön vajadusest 2x rohkem valku sisse. Loodan, et ka teised teavad seda (või vähemalt saavad teadma :)). Sellegipoolest, kui keegi peaks mulle kinkima või tasuta andma mõne Puddingu, siis ma kindlasti ju söön selle ära :D. Raudselt saab sellega mõne koogi või pannkoogid või teistsuguse magustoidu leiutada, kus antud juustukoogi maitse annab toidule lisaväärtuse (+ ikkagi see vapustav valgukogus! :D).

Pilt

Walden Farms - raha raiskamine. Väidetav "imetoode", kus on 0 kalorit, aga maitseb ikka nagu päris. Ausalt, EI maitse! See pole isegi mitte sarnane päris toidu maitsega. Mu trennikaaslane kinkis mulle WF-i šokolaadi-pähklikreemi - üks Kõige Jubedamaid asju, mida ma Kunagi olen maitsnud. To be honest, ma ise küsisin seda uskudes reklaami (ma olen meeletu reklaamiohver, alati). Kreem maitses nagu vesi (ongi kolmekordselt destilleeritud vesi maitseainetega), kuhu oli lisatud soola ja veidi kakaod - horrible! Seejärel sain ma aga proovida laimi-juustukoogi puddingule lisatud karamelli siirupit (jälle degusteerimisel) ja OHOOO, täitsa söödav ja normaalse maitsega. Ma olin kuulnud, et mõned tooted pidavatki söödavad olema, mõtlesin, et ehk ongi see karamelli oma okei.
Täna aga proovisin kreemiküpsise puddinguga (ei meeldinud) šokolaadi siirupit, et teada saada, kas see on sama jube nagu see kreem. Puddingu peal tundus täitsa hea, aga siis (soundtrack: tõn-tõn-tõn), võtsin lusikaga ainult kastet ja see siiski, siiski, oli täpselt sama kräpp nagu šokolaadi kreem. No täpselt sama maitsega oli. Seejärel välgatas mul lambipirn - ilmselt ongi need tooted loodud nii, et kui neid lisada teistele toodetele või toidule, siis toote vee ja soola maitse seguneb tavatoidu (või puddingu) maitsega, mistõttu tundub, et kaste ongi hea ja maitsev. Kuid kastet/määret niisama süües saab aru, et tegelikult on need jubedused ning datli-segudest kastmed on kordades paremad. Olgugi, et kastmed on põhimõtteliselt kalorivabad (jääkkaloreid need siiski sisaldavad), siis valin ma kaloritega päris toidu iga kell! Vähemalt on päris maitse ning kalorid aitavad meil ju elus püsida, trenni teha ja lihast kasvatada :)

Kindlasti tulevad antud tooted kasuks võistlusdieedi ajal, eriti kui dieet kisub väga karmiks - maitsed aitavad närvisüsteemi veidi petta, et leevendada dieedi kohustusi, kuid ma leian, et tavainimesel pole vaja oma rahasummasid nende toodete alla panna. Parem ja huvitavam on leida tervislikke retsepte koheldes oma keha ja maitsemeeli armastusväärse päris toiduga :).

Go Real food!

Sünnipäevad

Pilt

Heihoo, long time, no write :$
Eks see kirjutama hakkamine on üks ettevõtmine, põhimõtteliselt läheb mõnusad 1-2h ikka ära, et korralikult mõtted ritta panna ja siis ka üle kontrollida, et oleks enam-vähem lauseehitus ja kuidagimoodi ka grammatiliselt korrektne :) (siinkohal tervitaks grammar-nazisi, kes mulle selle kombe külge on pookinud, ilmselt terveks eluks, Elyne ;)).

Lähen siiski teema juurde - sünnipäevad. Teema on asjakohane, sest nagu teate (kes teab, kes mitte), siis eelmine nädalavahetus oli ka minul sünnipäev :) heihoo, sain taaskord aasta vanemaks. Seekord on vähemalt ilus paarituarvuline number, need paarisarvud vanuses on minu meelest koledad :D.

Igatahes, minu jaoks on sünnipäevad olnud alati kõige erilisemad ja tähtsamad sündmused - nii mu enda kui ka teiste omad. Ma alati üritan oma kallite inimeste sünnipäevi meeles pidada ning ka võimaluse korral neid erilisemaks muuta, eriti kui ma tean, et keegi teine seda ei ürita või on inimesel lihtsalt kehvem eluperiood käsil. Minu jaoks on väga-väga tähtis, et mulle lähedane inimene tunneks end hästi, tähtsa ja hea saavutuse korral ka erilisena, enda sünnipäeval.

Miks ma seda niivõrd tähtsustan? Eks ikka sellepärast, et sünnipäev toimub iga inimese elus ainult kord aastas ning see ju tähistab konkreetse inimese sündimist siia maailma. Ilma selle inimese sünnita, oleks ka minu elus üks eriline inimene ju vähem! Kuna enamik teisi pühasid on "ülemaailmsed", ehksiis inimesed igas maailmaosas tähistavad neid samu päevi, siis pole need nii special minu jaoks. Kuid iga individuaali sünnipäev on ühe konkreetse inimese eriliselt püha päev.
Muidugi on paljudel inimestel samal päeval sünnipäev ka, aga neid kokkusattumusi samas sõpruskonnas, eriti nö lähimate sõprade hulgas, on enamasti siiski vähe. Lisaks ei tähenda sama sünnikuupäev sama iseloomu, samu eluväljavaateid või muid sarnasusi, seega on iga inimese sünnipäev eriline just temale ja peaks olema ka tema lähedastele. See peaks olema see üks, kõige erilisem päev aastas, kui inimese lähedased tunnustavad ja näitavad sünnipäevalise erilist rolli nende endi elus ning tähistavad tema olemasolu.

Ma lähtun elus paljuski mõttest/ütlusest: tee teistele seda, mida sa tahad et sulle tehakse. Seega kui ma pühendan aega ning energiat, et planeerida, valmistada või leida oma kallile inimesele ägedaim kink või tegevus tema erilisel päeval, et näidata kui palju ma temast hoolin (muidugi saab seda ka tavapäeval teha, aga ma leian et sünnipäeval on see essential), siis ma loodan ja eeldan ka, et saan sama vastu. Kahjuks on elu näidanud, et ükskõik, on see sünnipäev või niisama abivalmidus, siis enamus inimesi ei lähtu samast põhimõttest ja/või lähenevad elule hoopis teistmoodi kui mina.

Mul on olnud neid inimesi, ja ka see aasta leidus üllatajaid, kes tegelikult teevad mu sünnipäeva äärmiselt eriliseks oma pisisõnade või armsate tegudega, aga inimesed, kellelt ma seda rohkem ootan - neid on halvanud justkui laiskus. Üks mu sõbranna ütles, et tema sooviks, et ta sünnipäev, nagu see sünnipäeva päev, jääks lihtsalt vahele, sest keegi ei saa selle erilisusega hakkama. Ta on veidi printsessilik ja nõudlik inimene, aga ma saan täiesti aru tema mõttest. Point on ju selles, et need lähedased inimesed, kellelt tema ootab päeva eriliseks muutmist, ei saa sellega lihtsalt hakkama ning ma põhimõtteliselt ka nõustun tema ideega (minu enda lapsikuses).

Ma sain väiksena ägedaid sünnipäeva pidusid korraldada ja olin alati mega-excited nende üle. Kuigi pean tõdema, et enamik kordadest ei õnnestunud need 100% nii, nagu ma soovisin, ja olin ka siis, alati, mõne aja pettunud, et "kõik läks luhta". Peamine on siiski see, et mul käis palju külalisi ning võib-olla see harjumus sünnipäeva peost, ja sellega seotud lõbust ajast, on ka praegu minuga kaasas.

Pilt pärit

See aasta, üle mitme aasta, tahtsin oma sünnipäeva ägedalt tähistada, aga kahjuks, elu sellel juhtuda ei lasknud. Seejärel ma siiralt lootsin, et mu kallis "kaasa" üritab selle ühe päeva minu jaoks väga-väga eriliseks muuta, erinevalt tavapärastest pühadest, noh eks ikka sarnaselt nagu mina seda eelmine aasta talle planeerisin. Kahjuks ei läinud see absoluutselt nii ja ma olin väga kurb. Lisaks olin pettunud ka teistes oma kõige-kõige lähedasemates sõprades, kelle jaoks olin, enda meelest, nende sünnipäeval pingutanud :(. Seevastu valmistasid mulle üllatusi kõige ootamatumad inimesed, kes tegid mu väga õnnelikuks päev enne mu õiget sünnipäeva - ma olen neile kõigile väga tänulik ja olen seda ka neile öelnud :).

Õppides aastatega, et tõenäoliselt seda erilisust mulle keegi teine korraldama ei hakka, olen ohje ka enda kätte võtnud - planeerinud oma päeva meeldivustega või kinkinud endale midagi ilusat. Eelmine aasta, kui polnud kindel, kas bf  üldse kaitseväest vabaks saab, tegin ma endale mitu kinki ning ka mõnusa plaani meeldiva üritusega. Kõik läks oodatust paremini, kuigi veidi kiirustades :).

Eelmine aasta ma polnudki vist üldse kurb ja ilmselt on kõik mu ootustes kinni. Peab ju tõdema, et
ma olen suur-suur unistaja ja alati loodan, ning ootan, inimestest siiski parimat, missiis et mulle korduvalt tõestatakse, et see ootus on täielik rumalus. Kuid mis ma teha saan, see on mu loomuses oodata ja loota midagi suurt, mille peaksin tegelikult ikkagi ise korda saatma. Olen ju suur filmide fänn ning elan selles kirjus unistuste maailmas, kus kõik võiks olla kõige parem, sest oma tavaelus näen ma värve vähe.

Põhimõtteliselt on selge, miks ma alati pettun - mu ootused-lootused on ilmselt liiga kõrged ja ma sean ennast ise ette pettumuseks ning kurvastuseks. Sellegipoolest ei taha ma seda omadust endas muuta, sest see aitab mul vähemalt, äkki, teiste ootusi ületada ning pakkuda neile sellist rõõmu nende erilisel päeval, millest ma ise unistan. Võib-olla kunagi jõuavad ka minuni need säravad unistuste sünnipäevad, mis mu enda meelest pole väga raskesti korraldatavad, aga mis ühele on kerge, see teisele raske :)

Kallid lugejad, ma loodan, et Te võib-olla mõistate mõne oma lähedase mõttemaailma nüüd paremini või tekkis Teil lihtsalt soov oma kallimaid veel erilisemalt kohelda. Olgu siis üks või teine, kuid loodan, et selles hallis maailmas, leidub ka erilisi ja värvilisi päevi kõigile ;).

Mõnusat pühapäeva sooja kakaoga :***

Kuidas leida sõpru?

Kuidas leida sõpru?
Ma ei tea : ((

Mõtlesin kaks korda, kas seda teemat ikka kirjutada või mitte, sest kinda hale tundub, aga kuna see on minu blogi ja keegi seda niikuinii väga ei loe, siis fuckit, here goes.. (A)

Kuidagi on nii juhtunud, et ma olen jälle selle küsimuse juures tagasi, et kuhu kõik mu sõbrad kadunud on? (..crickets)Ma nagu tõesti ei mõista, mis siis vahepeal minuga nii väga juhtunud on, et keegi justkui ei leia aega, et seda minuga veeta. Yeah i know, M on ju olemas, saaks temaga vaba aja sisustada, aga boyfriendi aeg pole ikkagi võrreldav sõbra ajaga (vähemalt mitte selle isiku puhul). Sõbraga tahaks niisama juttu ajada või kuskil mingeid uusi asju proovida, girl-time poleks ka paha-niigi olen enamus ajast meessoost isikutega. Kahjuks, kahjuks, on Merkaga aja klappimine olnud igavene challenge suht aastaid.

Miks ma nii väga neid sõpru otsin ja miks mulle tundub, et mul neid pole? Sellepärast, et nooremana oli mul väga palju tuttavaid ja ka sõpru-nii koolist kui ka muusikakoolist ja tallist ja laagrist jne. Kuigi mu aeg oli kooli-muusikakooli ja isegi talliga üsna piiratud, siis nende tegevuste ajal sai siiski palju suheldud erinevate inimestega, kes tegid antud kohustused (v.a. tall) kordades meeldivamaks. Ja sõpruse all ma mõtlen ikkagi ka seda, et väljaspool neid asutusi, sai samade inimestega meeldivalt aega veedetud. Praegu on aga alles justkui ainult Merka, kellega ma tihedalt suhtlen, aga sellegipoolest kokku ei saa. Kaisat näen ka vahel, aga minu kahjuks elab ta Tartus :( (ma siiski pean Sind oma sõpsiks Kaisu ;)). Neid nipet-näpet inimesi on veel, aga selliseid, kes vabal ajal helistaks, et lähme tegevusi tegema, justkui pole enam (ma ise helistan ja küsin ka ikka, aga ei lähe õnneks).

Ilmselt kogu see muutus kaasneb vanuse ja kiirema elutempoga-arusaadav. Kuid issue ehk kadedus (ilmselt) tekibki sellest, et kõrvalt näen ma, kuidas peaaegu igapäevaselt otsitakse kontakti ning veedetakse kasvõi mõttetut aega koos sõpradega-mul seda enam pole ning ma olen kurb.

Ma olen alati, alati, tahtnud leida grupi häid sõpru, no nt kaks-kolm inimest, kellega saaks erinevaid tegevusi koos teha või olla tegevusetult, kellega saaks vabalt suhelda iga tujuga ning rääkida igast teemast ilma kriitikata, noh nii nagu filmis on :D (ma tahaks palju asju nii nagu filmis on!). Umbes kaks korda elus on mul see õnnestunud ka, üks suvi olime Manne ja Stellaga suht tihti koos, aga kooli algamisel vajus see ära. Teine kord oli siis, kui me Taneli ja Atsiga hängisime, neid inimesi, kes meiega aeg-ajalt ühinesid oli mitu või teine kord üldse mitte, aga meie kolm veetsime suht tihti koos aega ja need on mu ühed lemmikuimad mälestused üldse. Kuid ilmselgelt triivisid elulained meid üksteisest kaugemale (noh Atsi ja Tanelit küll mitte nii väga).

Kord Karu juures olles rääkis ka tema mulle, et on mõelnud sellisest sõpruskonnast, minu meelest tal natuke kooli ajal nagu oligi nii. Selgus, et välismaal reaalselt ongi selliseid sõpruseid, ja neid on palju, täpselt nagu filmis. Kuid tema arvamus oli, et meil Eestis pole justkui sellist kommet-inimesed pole võib-olla nii sotsiaalsed ning on pigem ikka omaette. Kindlasti on see mingil määral ka tõsi. Lisaks tundub mulle, et sellised tight sõpruskonnad tekivad rohkem nagu poiste seas-nad jäävad kümneteks aastateks oma sõpradele truuks ning olenemata elust-olust suudavad ikka üksteise jaoks aega leida. Nad võib-olla küll ei teadvusta ega tähtsusta seda sellises kontekstis, aga nii justkui kipub olema.

Kuidas siis leida sõpru? Buduaaris oli kunagi selle kohta mingisugune artikkel ja neid teemasid on üles võetud ka igasugustes foorumites, sest ega ma pole ainuke selliste igatsustega. Kuid peaaegu kõigi nende lahendus on, et töölt, koolist, trennist-võta uus hobi jne. Ma ka siiralt lootsin, et ülikoolist leian mõne sõbra-sõbranje for life, nii nagu mu ema nt, aga kahjuks on mul selline eriala, kus pole väga seltskondlikud inimesed, i presume, seega see variant mul väga ei õnnestunud. Inimesed, kes ülikoolis ühikas elavad võivad tõesti saavutada sellise pikaaegse sõprussideme, sest nad on pikemalt koos elanud ning on näinud üksteist igast küljest, aga mina jäin ju koju, Tallinnasse, kooli-seega my own bad.

I guess, sinna see teema jääbki. Paar sõpra ma olen tegelikult ikka leidnud ka peale keskkooli, isegi trennist kaks tükki :), aga need pole selliseks bff asjaks kujunenud ega ilmselt kujune ka. Ma ise leian, et ma olen väga hea sõber (vb mu ego räägib jälle) ja sellepärast ma lihtsalt loodan, et kuidagi, kuskilt, leian ma neid sõpru veel ja sealjuures häid sõpru. Lisaks muidugi, et me Merkaga rohkem aega suudaks panustada üksteisele ka päris-elus.

(Kuidagi palju ingliskeelseid slängisõnu tuli seekord-kole, aga mis teha :). Peab rohkem ilmselt kirjutama, et ilusaks muutuks see kirjakeel taaskord.)

Hoidke oma sõpru :)

Suhete keerdpöörded (not a real word)

Pildi link

Suhted ja sõbrad-see tundub minu jaoks nii loomulik, et kui astutakse suhtesse ja mõeldakse seda tõsiselt,
siis tutvustatakse üksteist ka oma sõpradele, et saaks paarina käia koos suurema seltskonnaga üritustel/viibimistel ning korraldada tegevusi, kuhu on vaja rohkem kui kahte inimest. Hea on lõbutseda ja suhelda ka teiste inimestega samal ajal olles kellegagi koos, kellest hoolid, sest nii avalduvad inimestes erinevad küljed ja vahepeal on mitmekesi koos veelgi huvitavam, sest inimesed on erinevad. Niimoodi saab tutvuda teistsuguste väljavaadetega ja võib-olla ka uute tegevustega, mille katsetamise peale ise ei tulegi.

Lisaks tutvud uute inimestega, kellega võib-olla eluteed polekski ristunud ning minu meelest parim, mis juhtuda võib on see, et saavutad sideme oma kaaslase ühe või mitme sõbraga. See tähendab, et seltskonnas olles ei pea paarike pidevalt üksteise külge klammerduma kuna teisel võib igav või üksik hakata vaid mõlemad saavad suhelda ka teiste inimestega peale üksteise. Nii on suurem võimalus, et õhtu liigub lõbusalt ning kõik on rõõmsad, sest keegi ei tunne end eraldatuna.

Mis aga juhtub siis, kui see paarike lahku läheb? Kas kõik uued sõprussuhted peab sekundi pealt purustama? Minu meelest mitte, aga mõned Eesti noormehed arvavad, et just nii peabki olema. Ehksiis, kui poiss ja tüdruk lähevad lahku, siis poisi arust on vastvõetamatu, et mõni tema sõpradest selle tüdrukuga lihtsalt edasi suhtleb (samamoodi ainult sõprustasemel). Selline suhtumine meenutab USA high-school filme, kus tüdrukute "klikist" keegi läheb poisiga lahku ja siis kõik selle "kliki" tüdrukud peavad hakkama seda poissi vihkama. Põhimõtteliselt juhtub selline asi, et poiss läheb lahku ühest tüdrukust, aga tüdruk läheb lahku ühest poisist, oma uuest heast sõbrast ja võib-olla veel paarist huvitavast inimesest. Poiss kaotab ühe inimese, tüdruk kaotab mitu-ja see on okei?

Ma saan aru küll, et tüdrukud/naised tulevad mingil tasandil lahkuminekutega paremini toime kui poisid/mehed, aga seda vaid seetõttu, et naised on sarnast situatsiooni mitmeid kordi läbi teinud. Naised tihtipeale avavad end tihemini uutele inimestele mistõttu tekib neil suurem kogemustepagas, kuidas erineva emotsionaalse valuga toime tulla. Mehed seevastu on ettevaatlikumad kõige emotsionaalse suhtes ning võib-olla üks valus pauk tähendab konkreetse inimese jaoks mitmeaastast pausi suhetest ja enda avamisest. See on kurb, aga ilmselt mingil määral ka tõsi.

Sellegipoolest ei näe ma õiglust nõuda sõprussuhete lõpetamist eksiga puhtalt sellepärast, et paari omavaheline suhe läks lörri. Sõprussuhe kahe teise inimese vahel on hoopis eraldiseisev teema. Kui on probleemiks "siseinfo" vahetamine, siis selle küsimuse puhul on vägagi arusaadav kui üks osapool soovib oma privaatsust hoida eksi eest ning seda peaks austama. Kui tekkinud sõprussuhe ilma selle teemata ei püsi, siis polegi enam probleemi-ju polnud õige sõprus, aga niisama keskkooliliku kiuslikkusega paluda teistel "lahku minna" enda läbikukkumise tõttu pole lihtsalt õige.

Selline suhtumine tekitab küsimuse, et milleks siis üldse tutvustada oma kaaslast sõpradele kui ei taha, et neil omavahel sõprus tekiks? Sel juhul võiks see paarike kohtuda ainult kahekesi või perekeskel ning oma sõpradega kokku saada eraldi, oma vabal ajal, kuid selline variant inimestele väga ei meeldi. Ikka ju tahetakse oma kaasat tutvustada ja üritustele kaasa võtta.

Ma ei taha öelda, et selline issue esineb ainult meeste seas, kindlasti leidub ka sarnase mõtteviisiga naisi, aga mina neid kohanud hetkel ei ole (või pole selle teemani nendega jõudnud). Naised tunduvad mulle natuke avatuma mõtlemisviisiga, nagu ka idee jääda eksiga sõpradeks (paljud mehed seda ei taha või ei saa hakkama), kuid võib-olla see esineb ainult minu lähiümbruskonnas.

Mis on Teie arvamus antud teema puhul?

Inimesed, avardage oma meeli ja mõttemaailma-meie maailm ei ole must-valge vaid väga kirju ning need kirjud osad elust teevadki elu põnevaks.
Palju hoolimist ja arusaamist üksteisest :**

The topic of men being lazy

I've always wanted to be a badass...

 Heihoo, kallikesed. Ma tean-tean, et olen olnud väga pikalt a-wall, aga see läppari purunemine ja lauaarvuti kamm olid lihtsalt nii ebamugavad, et ma väga ei tahtnud seal kirjutada. Õnneks mu aju pole veel purunenud, seega teemasid, mida välja pursata on küll ja veel, kui need kõik vaid meenuksid :D. Ma mõtlesin, et kirjutan tänase teema homme vms, sest megaväss oli peal, aga siis mu tore bf teatas viberis, et ta on "Purhjuuus" ja ma otsustasin siiski selle asja täna kirja panna :D.

So, men being lazy (tundub, et pikaajaline mitte-kirjutamine on kehvasti mõjunud ja mu kirjastiili väga "suuliseks" muutnud : //). Suht tavaline probleem vist ju, et mehed on laisad ja saamatud ega tee ise mitte midagi. Mulle küll tundub, et see oli standard pigem varasemad aastakümned ja praegused noormehed on kordades tegusamad (kui võtta arvesse noorte isade kohta liikuvaid positiivseid muljeid), aga eks neid laiskvorste leidub vast alati.
Miks see teema tekkis? Kohati sellepärast, et mul on kodus üks intelligentne laiskloom, kes armastab arvutimänge mängida ning selle tõttu tuli jutuks emaga mu isa noorpõlve käitumine. Teistpidi, sest ma olen hakanud instagrami sõltlaseks ja follow-n ühte 24.a noormeest USA-st, kes tundub väga motiveeritud igas aspektis oma elus ning püüab seda avastust ning motivatsiooni edastada ka oma jälgijatele läbi sotsiaalmeedia. Muide, see õnnestub tal küllaltki hästi, sest paneb ka mind mõtlema tihtipeale tema sõnadele ja lootma, et minugi unistus kunagi ikka teoks saab :).

Tagasi algse teema juurde (kuidagi laialivalguv tekst)-saamatud mehed. Räägin edasi oma ema heietuse mu isa noorpõlvest, mida ma olen kuulnud küll rohkem kui viis korda oma elu jooksul :D. See on ühtlasi suht ainuke jutt, mida ma nende noorpõlvest tean (peale selle, kuidas mu ema oli tubli õpilane ja proovis alkoholi esimest korda alles enda 18. sünnipäeval 8-)). Niisiis, ülikooli lõpus (nad käisid EKA-s) oli mu ema suutnud endale sebida ateljee, kuhu mu isa oma kompsudega sisse kolis (täpselt nagu M praegu, nõuab häbtult uues kapis veel sahtlit ka). Peale seda kolisid nad järgmisesse kohta, mille mu ema leidis, ja siis järgmisesse ja siis kurikuulsa (Kaisa ikka teab) Lasnamäe korteri leidis samamoodi ema ning tahtis selle laenuga ka soetada (nii tehtigi). Lisaks oli mu ema see, kes esimest parsa-autot tahtis, mis üle kuumenes, kus aknad alla kukkusid ja auto esiistet toetas selja tagant mu ema käekott. Selle autoga tassis ta mind siis igale poole kui ma tiny olin-väga safe tundub :D. Ja kõige selle juures on ilmselge, et mu isa keeldus sellesse autosse üldse kunagi istumast. Põhimõtteliselt ei olnud mu isa see "õige mees", kes oleks ohjad haaranud, et pere eest hoolitseda. Mu ema jutu point oli aga selles, et mehed ongi sellised-nad ei hakka enne tegutsema kui keegi neid väga palju tagant pushib. Kas ma siis ei tea ütlust "iga eduka mehe taga on tugev naine"?

Pildi link

Ma tean küll seda ütlust, väga hästi tean, aga minu jaoks pole selle sisu mitte see, et naine teeb nüüd kõik asjad oma mehe eest ära, et siis mees saaks kogu au ja hiilguse, vaid et naine toetab oma meest samaväärselt nagu mees peaks oma naist toetama tema tegemistes. Muidugi on mu ema olnud kogu elu selline pushija ning selle edasi pärandanud ka mulle, aga ausalt öeldes, ma ei viitsi väga. Lisaks oli mu ema jutu mõte, et ma võiks/peaks hakkama bf-i suunama, et ta lõpuks oma perse tööle veaks. Aga no ma tõesti ei viitsi. Don't get me wrong, ma olen VÄGA palju teda üritanud pushida ja suunata, piitsa ja präänikuga, ka nii, et teen tema eest asju ära-nothing works. Lihtsalt tuimalt, sellest pole kasu ja tänu ka ei saa. Niigi veab, et kuidagi läbi mu ema, pidevalt tema samad sõbrad, annavad meile tööd-meie Kaisaga oleme neile aeda värvinud, sain kindlustusse tööle ja mingit väikest tõlkimist olen ka teinud. Kevadel sai teine pool mingi kujundustöö ja praegu on meid (või teda) ootamas kodulehe tegemine. Nii palju on aidatud juba igatepidi-see ei tööta.

Seda, et selline asi väga ei tööta, tean ma tegelikult juba ammu. Ka teisi inimesi olen ma üritanud igatepidi aidata, küll ühe, teise ja kolmanda meetodiga, aga inimest ei saa aidata kui ta ise on nii laisk, et seda isegi ei soovi. Kolm aastat läks aega kuni ära õppisin, lõpuks loobusin ja siis võeti end käsile ning tehti ots lahti. Nüüd on see inimene mingi sajal töökohal ja halvasti tal just ei lähe. Veel kurvemaks teevad sellised inimesed, kes tahaksid teistmoodi ja nagu hakkavad üritama ka, aga alati leiavad vabanduse, miks pooleli jätta või lasevad end mõjutada teistest laiskloomadest. No ei saa lihtsalt aidata selliseid, proovi palju tahad (ja ikka proovin vahepeal).

Selle kogu jutu sisu on see, et pole mõtet proovida aidata neid inimesi, kes ei taha, et neid aidataks või on liiga tahtejõuetud, et ette näidatud teekonnaga toime tulla. Proovida võib, üks-kaks, max kolm korda (kes on väga lootusrikkad inimesed nagu mina :D), aga lõpuks tuleb see nende enda teha jätta ja lihtsalt oma elu ning püüdlustega edasi minna.

Sest ma sõin knock off m&m-se
teksti üle lugedes :$

Ma kindlasti ei usu, et praegune tendents on selline, et mehi peab pushima ja nad on saamatud. Vastupidi,pushimine ka kasuks (meenub, kuidas ainuke viieline veerand põhikoolis oli mul siis, kui mu ema kogu veerandi välismaal tööl oli :D-ma arvasin, et mu isa lihtsalt ei oska pooli asju niikuinii ja ta ei sundinud ka mind meeletult). Seega, tähtis on, et inimesed üritaksid üksteist aidata, aga mitte igavesti-pole mõtet enda ressursse raisata ja küll need saamatud ka kunagi saama hakkavad, mis neil üle jääb kui neid enam ei pushita ;).
tundub, et asjad liiguvad paremuse poole selle võrdustuse teema tõttu, kuid neid laisku leidub vast igavesti. Alati ei tule see

Mussu-mussu, segane tekst, lalala,
Good night :**

Melanhoolne

Hei,
See postitus tuleb melanhoolse ja pigem negatiivse, pessimistliku alatooniga nig seetõttu ma hoiatan, et kes taolisi asju ei soovi lugeda, siis hüpake sellest postitusest tuimalt üle :). See on kirjutatud minu enda jaoks, et saada need mõtted välja...

Pildi viide

Niisiis, viimane kuu on kuidagi rohkem viltu vedanud kui varasemad. Võib-olla polegi hullemini läinud vaid ma lihtsalt olen vastvõtlikum /emotsionaalsem neile juhtumistele. Seetõttu olen ma ka kuidagi kurvameelsem, palju antisotsiaalsem ja tihemini pettunud inimestes.

Pettumine inimestes on minu jaoks tavaline-ilmselt tuleneb see hoopis minu enda kõrgetest ootustest ja lootustest teistele. Ma mõtlen küll, et juhindun põhimõttest tee teisele seda, mis sa tahad et endale tehakse, kuid mulle tundubki, et ma ei saa nagu tagasi samaväärset käitumist. Muidugi võib see tunne tulla ka ilusast egomullist, mille tõttu ma ei saa aru kui palju teised teevad või siis hindan enda tegusid kõvasti üle, ma ise seda väga kindlaks teha ei saa ka kahjuks. Kindlasti tulenevad need pettumised enamasti ka mu enda soovidest ja tahtmistest lähtuvalt, mis tundub ka tüüpiline käitumine inimesele. Seetõttu ma hindangi loomade väärtust kordades kõrgemalt kui inimeste oma-nad pole nii isekad (jah, olen minagi isekas paratamatult :D).

Lisaks pettumusele, millest tegelikult saab üle kui need on ikkagi mõttetud pisiasjad ja kui antud pettumus tekib mu enda isekusest, olen ka jälle väga antisotisaalseks muutunud (vist). Ma suhtlen küll inimestega peaaegu igapäevaselt, aga seda siiski meie tehnika ajastu põhikohas-internetis.Tõsimeeli, mulle väga meeldib inimestega suhelda isegi, kui see ei toimu silmast silma-põnevad arutelud ja üksteise mõistmised saavad ju ikka toimuda. Lihtsalt koostegemisi on väheks jäänud ja kindlasti on üks peamisi põhjuseid ka vanusega tulenevad kohustused nagu töö, poiss-sõbrad jms tähtsamad tegemised. Mu enda muremõtteks tikub pigem see, et kui ma nüüd hiljuti olin seltskonnas, siis ei tundnud ma end seal taaskord hästi. Minu jaoks huvitavaid arutelusid lihtsalt ei olnudki ja endal polnud ka tuju mingeid teemasid tõstatada või rumalusi rääkida. Loomulikult olin ma väsinud ka selleks ajaks, kuid paratamatult tundsin ma sealgi, mitme inimese seltsis, end üksi.

Kõige kohutavam on siiski minu meelest olukord kui veeta kahekesi aega, nt kasvõi ainult vesteldes, ja sel ajal tuleb ikka üksindustunne. Lihtsalt tundub, et teine pool pole väga huvitatud mingisuguse sideme loomisest. Nagu tema huvi oleks kõigest pealiskaudne või sisutühi. Muidugi pole tegemist alati teise poole huvipuudusega, vahel tekib tunne lihtsalt enda konfliktide või kurbuse tõttu, kuid üleüldiselt on see konseptsioon häiriv, sest kui tunned ennast kellegagi koos ka üksi, siis järelikult on ju midagi viga.

Samas on iga inimese elu tema enda teha-see on ainult tema ja mitte kellegi teise elu ja inimesed enamasti sünnivad ju üksi (v.a. siiami kaksikud vms). Inimene teeb enda otsused peamiselt üksi, elab oma unistusi üksi, teeb enda tööd üksi, teeb trenni enda jaoks, seega ka justkui üksi. Me peame enda elu jaoks ise leidma meelistegevused ja vajalikud otsused, sest keegi teine ei saa meie eest elada, kuid kogu see üksi tegemine on väga kurnav.

Pildi viide

Ilmselt see ürgne instinkt elada karjas on kandunud inimestel edasi leida endale kaaslane, et ei peaks kõike üksi tegema, sest nii otsuseid kui ka tegemisi saab jagada kaaslasega või meeskonnaga. Ühest küljest on inimesed oma tegemistega täiesti üksi, kuid teisest küljest on seda võimalik muuta kui leidub sobivaid ja mõistvaid kaaslaseid, kes tahavad üksteisega oma elu jagada. Minu seisukoht varem oli täiesti kindlalt, et enda elu on parem jagada kellegagi-elu väärtus kasvab mitmekordselt kui ei pea kõike üksi tegema. Samas, ühe minu tuttava arust on peamine lähtuda enda vajadustest ja elada endale, teha asju üksi-kergeid ja raskeid otsuseid, sest inimese elu on ju ikka ainult tema enda teha. Nüüd on see inimene suhtes ja kui ma talle varasemalt rääkisin, et enda elu kellegagi jagada on kordades parem kui üksi kõike teha, siis ta justkui oli avatud sellele ideele. Mind huvitab, kas see suhe muudab tema väljavaadet või mitte. Ilmselt muudab, sest ta juba arvestab teise inimese elu ja soovidega.

Ühesõnaga, on minu jaoks veidi segane, kuidas mu põhimõtted ja soovid on nii erinevad teistest, et ma end tihti üksi tunnen. Asi võib ka ju olla selles, et äkki ma ei taha või mulle ei meeldi endaga üksi olla tihti. Samas teen ma seda viimasel ajal palju kuna ei soovi rohkem pettuda inimestes ega tunda seda ebameeldivat tunnet. Neid inimesi leidub küll, kes minust aru ka saavad, aga kahjuks pole neil aega. Lisaks tegi seesama eelnev tuttav mulle varasemalt selgeks, et minu liigne tahe suhelda, nt temaga, ja jagada oma elu muresid, on kurnav.

Niisiis, olen ma siin, oma hala lõpul ja loodan, et suve tulekuga läheb meel jälle rõõmsamaks ja asjad hakkavad rohkem paika loksuma. Suviti on inimestel tihtipeale ka rohkem aega ja soovi väljas veeta nii, et vast läheb ikka tuju paremaks :) Alati ju lõpuks läheb, kuhu see nüüdki siis jääma peaks. Loodan ainult, et ta end liiga kaua ei peida  : )).

Rõõmsat päeva ^^.

Jõud meis eneses (ja nsma plära :D)

Tere-tere.

Vabandust, et nii kaua pole kirjutanud, laiskus ja huvitavate arutelude puudus on olnud peamised põhjused :D. Rääkisin Kaisale juba nädal tagasi, et jah kirjutan unenägudest..ikka venitasin nädala edasi :D ja muudan teemat ka (suured vabandused mu kallis Kaisakene :$).

Teema muutus tuleneb sellest, et viimased kaks nädalat on kuidagi viltu vedanud. Eelmine nädal ei läinud trennid just kõige paremini, siis nagu hakkas asi jälle liikuma, aga tuli järsku suur põnts elust enesest (+ ega trennide asi ka väga palju paremaks ei muutunud).
Iseenesest polnud juhtunu katastroof, aga see tõi kaasa suure emotsioonide plahvatuse minus endas nii, et kaks päeva tundusid kõige kohutavamad üldse. Ühe laksuga olin hüsteerias ja nii liimist lahti, et kaks päeva tundsin hirmu ja ebakindlust maailma ees. See on ikka täitsa huvitav, kuidas mõjuv sündmus võib hetkega kõik nii pea-peale pöörata, et tuttavast turvatundest pole haisu ka järel.

Tugevalt elasin sündmuseid läbi, aga samal ajal ikka jätkasin oma tavategemisi nii, et nende kahe päeva möödudes tuli jälle rahulikum enesetunne ja tänu inimestele ka lahendused ning abi :). Eks ma seekord isegi teadsin, et tegelikult pole maailma lõpp ning see juhtum iseenesest polnud ka kõige hullemate killast, aga ilmselt oli see viimane piisk täitunud karikasse. Sellest pole ka hullu, neid hetki on vaja, et saaks hullema mürgi endast välja ja jälle edasi liikuda.

Nende teemadega seoses, ärkasin ma täna üles ja tekkis huvi, et kas oma õnne on võimalik parandada. Googeldasin veidi (sealt leiab ju kõike :D) ja leidsin sellise huvitava artikli: http://www.damninteresting.com/you-make-your-own-luck/. Tekkis ka huvi lugeda Feng Shui kohta niisama, et teada saada, mis see täpsemalt endast kujutab. Kogu see otsimine juhatas mind ka sellise leheni: http://www.sisekosmos.ee/meditatsioon/meditatsioon-sinu-esimesed-30-paeva/. Ühesõnaga leidsin ma endale mitu raamatut, millega huvi pärast tutvuda ja kui viitsimist on, siis võib-olla ka enda peal katsetada, sest kes ei tahaks mõnusamat ja rõõmsamat elu ;).

Lisaks tekitas esimene artikkel minus mõtteid, et kui olla rahul kõigega, mis on-> st, et oled positiivsem ka kõige uue suhtes ja ilmselt ka õnnelikum, siis kas soov enda jaoks midagi paremat tahta on välistatud taolise mõtteviisi puhul? Kui oled rahul, siis kas neid soove, et veel kuhugi kõrgemale ja kaugemale pürgida ei tekigi?
Lähtudes mainitud artiklist, sain ma nii aru, et kui juba olla rahul, mis on olemas jne, siis tulevad need uued, kõrgemad, kaugemad unistused võib-olla inimese endani ning oma energia suunamist saavutustesse ei peagi toimuma. Mu mõtted on hetkel küll hästi piiratud lähenemisega ja neid saaks täiendada mitmekülgsete võimalustega, aga need on nagu peamised punktid, mis tekitasid minus huvi. Huvi, et kas peab olema üks või teine, või saab neid ka liita?

Muidugi jagasin ma neid mõlemaid linke ja avastusi ka ühe sõbraga, kes on taolistele asjadele küll avatud ning huvitatud, kuid tihtipeale ei suuda end käsile võtta, et neist midagi oma ellu rakendada. Tema entusiasm Sisekosmose lehelt leitud artiklite ja raamatute vastu kasvas nii suureks, et ta plaanib endale need teosed ka soetada. Mis seal salata, ise sooviks ka kahte raamatut neist lugeda, sest meditatsiooni harrastajaid ja kapitaalselt elule erineva lähenemisega inimesi leidub minu elus küll ja veel.

Vestluses sama entusiastiga jõudsime me ikkagi punkti, kus ta selgitas, et ei mõista päris, kuidas see valgustatus siis temani jõuab ja väidetavalt kõike tema elus muudab, mida ta iseenesest sooviks küll. Ma selgitasin, et eks see kõik toimib samamoodi nagu ka teised asjad siin elus: inimene tahab midagi, võtab ennast käsile ja hakkab tegema tööd eesmärgi nimel, et saavutada enda tahtmine.
Antud teema puhul on siis vaja hakata igapäevaselt harjutama mediteerimist olenemata olukorrast ja laiskusest kuni see muutub igapäevase elu osaks ja vajaduseks nii, et selle tegemine pole enam kohustus. Täpselt samamoodi nagu trenni lisamine enda ellu või oma söögiharjumuste muutmine. Kõik sellised asjad vajavad alguses ikkagi päris palju tööd, et muuta need tegevuseks rutiinseks elu osaks, milleta edaspidi enam elada ei oska.

Selle jutuga ta nõustus, kuid mainis taaskord enda põhiprobleemi-tema ümber on põhiliselt sellised inimesed, kes taolisi asju ei tee vaid enamasti raiskavad oma aega. Lisaks tõmbavad nad mu sõbra moraali alla kui ta millegagi alustab ning tema ise ei leia endas jõudu nii kauaks, et oma soove teiste laiskusest läbi murda, et mingigi rutiin saaks tekkida.

See mure on ka vast paljudel teistel, kes soovivad teha suuri muudatusi elus, ükskõik mis põhjusel. Kahjuks on põhiline sellise mure puhul leida ikkagi endas see soov tegevust alustada ja kindel tahtmine see ka lõpule viia, olenemata kõrvalseisjate meelepahast. Kui üksi ei jaksa, aga soov on kindel, siis kergemaks teeb alati uue elumuutuse kasvõi üks toetaja, kelle poole pöörduda kui enda nõu või jaks täitsa otsa saab-see kehtib nii treeningu, elu, vaimsete muudatuste kui ka muu korral.

Tähtsaim on siiski muudatuse alustaja enda soov see asi lõpule viia no-matter-what. Eks need teised tolvanid ka lõpuks näevad, et on ikka abi sellest muutusest ning kui ise kaasa ei lähe, siis lõpuks vast ikka kiidavad takka. Need, kes ikka lõpuni vastu seisavad muutusele ega siis neid polegi vast ellu vaja, sest paratamatult tõmbab see ju teise inimese elukvaliteeti ning moraali alla. Inimesed peaksid end ümbritsema ikka toetavate ja edasi tunnustavate kaaslastega, kuid kui neid kohe üldse ei ole, siis saab ka üksi. Kui pikalt sammuda üksi, kindla eesmärgiga, eks siis leiavad ka teised samal teekonnal olevad inimesed Su üles :). Kõige tähtsam on ikka juhinduda enda südame soovist ja eesmärkidest ;).

Ärge andke alla mu kallikesed ja viige oma soovid ikka täide-see on Teie, mitte kellegi teise elu ;)
Have a nice one (day or beer or smth else) :**

Need hetked..

Kas Te olete kogenud neid hetki, kui Te lihtsalt mõtlete, teate ja tunnete, et kõik saab korda?

See üks moment tervest päevast, kus kogu oma olemuses tunned kindlustunnet, et Sul on olemas suund ja no matter what, see halb pisiasi või suur raskuste mägi ei loe, sest pikas perspektiivis saab kõik korda. See imeline tunne kui Sa ei tunne enam hirmu tuleviku või teadmatuse ees vaid oled täiesti rahulik ja valmis edasiminekuks.
teadmine, kuidas edasi minna, sest

Mina olen neid momente oma elus paar korda kogenud ja ma olen õnnelik, et ma olen neis hetkedes 100% viibinud ja neid endale teadvustanud -see tähendab, et nad pole minust mööda jooksnud vaid on jätnud oma jälje kogemusena minu sisse. Praegu saan neid momente kokku lugeda ühe käe sõrmedel, kuid elu jooksul tuleb neid kindlasti veel.
Sarnaseid olukordi ja teadvustamisi võib kogeda ka kalli inimese või tegevuse juures, kuid tähtsamad on minu jaoks need korrad, kui oled üksi. See kui Sinusse imbub rahulolu ning teadmine, et ükskõik mis sitt ka ette ei tuleks, see möödub ja sellest saab üle, siis see üksinda olek hakkama saamise teadvustamisel on üks ilusamaid hetki siin elus. Minu jaoks loeb just see, et oled sel kindlal aja momendil absoluutselt iseendaga ning Su teadvustamine ei sõltu ega pole seotud kellegi teisega peale Sinu enda. It is the most wonderful thing!

Esimene suurem selline moment (enne seda oli neid nö. nõrgemaid variante ka olnud kunagi) oli paar-kolm kuud peale mu esimest lahkuminekut, kus ma olin läbi tulnud emotsionaalsest põrgust. Ma jalutasin koeraga õues ja järsku sain aru, et kõik saab korda. See helge naeratama panev teadmine oli nii rahustav ja kindlust andev, et ma talletasin selle oma mällu. Sellest hetkest alates ma tean alati, in the back of my mind, et lõpuks laheneb kõik. Seda teadmist on raske rakendada igapäeva ellu igapäeva probleemidega, mis võivad osutuda vaimselt kohutavalt raskeks, aga harjutamine teeb meistriks. Ma üritan seda meelde tuletada halbades olukordades, vahel see õnnestub, vahel ei õnnestu, vahel muudab tuju, vahel mitte, aga kasvõi see proovimine iseenesest aitab palju. Me elame, me areneme, me kasvame ja õpime pidevalt ning neid üksikuid väga suuresti abistavaid hetki elus tuleb kohe kindlasti väärtustada ja mäletada isegi siis, kui alati ei suuda neid teadmisi rakendada. Selles pole midagi hullu ;).

Muidugi paneb see natuke mõtlema, et kui palju on olnud neid situatsioone, kus ma ei märka seda konkreetset hetke. Kas on võimalik, et need on mul ka märkamata jäänud?
Kui oletame et on võimalik, siis ilmselt on nad ringiga uuesti minuni jõudnud, sest elu jagab samu õppetunde korduvalt kuni me viimaks õpime. VÕI pole nad minust tegelikult mööda jooksnud, sest kui ma neid ei märka siis järelikult polnud need nii väärtuslikud hetked, mida mu teadvus oleks pidanud püüdma. Ma kaldun uskuma seda teist varianti :D.

Igatahes, ma loodan, et kõik on neid hetki kogenud, sest meie pika ( või ka lühikese) elu jooksul ei esine neid vist kuigi palju. Mõelge oma elule ja meenutage neid ning püüdke meeles pidada seda mõnusat heaolutunnet, mis kaasnes. Lõppude lõpuks oleme me indiviidid ja meie elu ning unistused on meie endi kätes.
(Huvitav oleks ka lugeda Teie arvamusi ja kogemusi selliste hetkedega kui Te neid julgete ja tahate minuga jagada :))

Vana ja udune, don't care :D

Püüelge oma unistuste poole ja ärge andke mitte kunagi alla, sest kõik on võimalik ja kõik saab alati korda.

Armastusega,
Maarja

PS! Ma tean, et tegelikult ei tohi kirjutada Sina-vormis, kuid see oli parim võimalus võimalikult otse ja ausalt Teieni tuua oma mõtted ning see pole kirjand vaid ikkagi blogi :D.
Boom-boom, go dance :D

Believe in Yourself

Tere-tere kallikesed, palun vabandust, et NIIII pikalt pole kirjutanud. Ma tean- see on lausa häbiväärne :( AGA ma astusin esimese sammu oma unistuse täitumise poole ja käisin Eesti Kulturismi ja Fitnessi Liidu 3-4. taseme treeneri koolitustel. Plaanis on ka üldained ära teha ja sügisel eksamile minna, et saaks ikka terve suve mõnusalt targaks õppida ja eksami suure lennuga sooritada :).

Ma arvan, et unistuste täitmise ja endasse usu teemal võikski jätkata..
Huvitav, kui palju on arvuliselt neid inimesi, kes kahtlevad endas igapäevaselt?
Ma tean, et mina olen üks nendest. Mitte, et ma konkreetselt iga jumala päev enda võimetes kahtleksin, aga tihtipeale ma kardan, et ei saa hakkama sellega, mis ma olen endale käsile võtnud. Miks küll?

Proovisin seda trennis,
guess what..
jaksasin küll ;)

Tegelikult on ju nii, et kõige hullem, mis juhtuda võib, on lihtsalt surma saada. Selle korral on tõsiasi see, et me jääme lihtsalt igaveseks magama (jätame hetkel välja need uskumused after life'st). Magada meeldib ka ju paljudele, ma tean, et mulle meeldib, seega polegi nagu midagi karta. Paratamatult on hirm inimese kõige suurem vaenlane.
Hirm, mis on ette kujutatud emotsioon, ei muuda reaalses elus üksinda mitte midagi. Hirm on miski, mis paneb inimesi tegutsema võib-olla teises suunas kui nad peaksid, aga hirm, kui emotsioon, ei kujuta meile mitte mingisugust ohtu. See pole suur Godzilla, kes meile füüsiliselt peale võiks astuda.
Ühesõnaga, ei takista ühtegi inimest reaalselt mitte ükski asi-kõik sõltub sellest, kui palju olematutele asjadele järgi anda. Ratsionaalselt mõeldes, SUPER :D.

Ratsionaalse mõtlemise kasutamine tekib vist ajaga, sest ausalt öeldes, olen mina kõige suurem suvaliste asjade kartja üldse. Halvematel eluperioodidel kahtlen ma enda võimetes, ja hakkama saamises, mõistmatult palju ning asi on ilmselt minu tundlikus olemuses, aga sellele on kaasa aidanud ka vanemate surve ja eliitkooli lõppematu võrdlus. Mul on ääretult palju olnud keskkooli ajal hetki, kus mul on surmahirm, sest ma sain mõnes aines hindeks 3 või lausa 2. Ma kartsin alati, mida mu ema ütleb, sest mulle jäi mulje, et halvad hinded on surmapatt, mille eest saab alati pahandada. Hetkel tundub see idiootne ja naljakas, aga ma reaalselt veetsin tunde lohutamatult nuttes, sest ma mõtlesin "mis siis saab kui ma kukungi matemaatika läbi ja ei lõpeta nüüd ja praegu keskkooli?".

Nüüd ma võin öelda, et mitte midagi poleks saanud, oleksin uuesti teinud ja läbi saanud-seda ütles ka tegelikult mu ema. Aga ma olen meeletult suur põdeja ning taolised situatsioonid, meeleseisundid, olid minu jaoks täiesti tavalised. Selline pidev pinge toitis mu närvilisust enne eksameid jms sooritusi, mille tõttu ma just feilisingi asjades. Mu enda ulmelistele mõtetele aitas ilusasti kaasa ka keskkooli pidev omavaheline võrdlus, kus ma jäin enamasti alla peaaegu kõigile teistele, ükskõik mis aines vms, seega usk endasse on mul alati habras olnud. 

Alles ülikoolis jõudis mulle 100% kohale, et tõesti, mitte midagi ei juhtu kui mul mõni aine ei õnnestu-ma teen selle uuesti ja teen nii kaua kui vaja. Elu ei jää sellest seisma ega lõppe ka ära.
Tänu uue teadmise juurutamisele tahtsin ma proovida kehakultuuri erialasse. Mu võimalused olid tegelikult suhteliselt väiksed, ma teadsin seda, aga ma proovisin ikka. See oli järjekordne kohutava stressi periood, aga ma tahtsin midagi nii väga, et ma ikkagi läksin proovima. Ma ei saanud sisse, aga ma ületasin ennast mitmekordselt ja olen äärmiselt õnnelik, et ma vähemalt proovisin (tahaks veel (6)). Suured tänusõnad ka Mihklile ja Mannele, kes mind seal ja üldse kogu selle aja toetasid!

Mul on veel üks võimalus treeneriks saada - need koolitused. Ilmselgelt kahtlesin ma taaskord, kas ma saan hakkama või olen seal kõige rumalam jnejne- absoluutselt täiesti mõttetud kahtlused. Ma õppisin shitloads of new stuff (õnneks ka asju, mida ma juba teadsin), mis aitavad mul edasi areneda ja kindlamalt liikuda selles suunas, et tõesti saada treeneriks ja aidata inimesi. Ma püüdsin endale korrutada, et pole põhjust endas kahelda, believe in yourself. Kui see on minu unistus ja mina olen need võimalused endale valinud, siis olen ka ainult mina see, kes nendega hakkama saab ja kui niipidi ei saa, siis saab teist või kolmandat või neljandat pidi. Kuidagi ikka saab, alati saab!

Unistage, uskuge endasse ja tehke see asi ära, mitte midagi halba ei juhtu!
You're superhumans :**

Unelmate suhe

Milline on Teie unelmate suhe?

Mina unistan, et inimene, kellega ma suhtes olen hoiab ja kaitseb mind kõige rohkem maailmas. Ta teeb minuga koos rumalusi, ta on olemas hirmutavatel aegadel, ta ajab sama lolli juttu, aga teinekord arutleb tõsistel teemadel, ta õpib ja areneb, sööb ja magab, ja istub minuga koos üksildasel õhtul vaikides teleka ees, sest mitte midagi muud pole teha.

See inimene toetab mind lennukate ideede tekkides või stressirohkel eksamiperioodil, innustab ja motiveerib mind alati edasi liikuma. Ta on mu kõrval kui ma nutan täiesti põhjuseta, isegi kui peab järgmine päev vara ärkama. Ta kuulab mind ära ja on alati emotsionaalselt toeks, isegi kui mu jutt doesn't make any sence. Ta ei kritiseeri kunagi, aga hoiatab mind alati kui tekitan ennasthävitava olukorra, isegi, kui see pärsib tema enda tahtmist.
Ta on üle enda heaolust, et mul oleks hea ja teeb kõik, mis tema võimuses, et seda saavutada. Tema töö ja pingutused suhte nimel on vabatahtlikud, ilma ühegi kauplemiseta, et liikuda ühiselt edasi ja koos hävitada viimnegi elu visatud takistus. Ta usaldab mulle kõik, mis teda vaevab, isegi siis, kui see võib haiget teha, sest tema usaldus ja austus on jäägitu.

Ma tahan, et ta oleks mu parim sõber igas olukorras, inimene, kellele ma saan alati loota, keda ma saan alati hoida ja igavesti usaldada, anda tema kätesse oma elu ühegi kahtluseta. Ma tahan jagada temaga iga sekundit oma elust kõhkluseta, täieliku usaldusega. Ma tahan talle kõike pakkuda täpselt sama palju kui tema mulle, sest suhtesse panustatakse võrdselt. Ma tahan armastada tingimusteta.

Kirg või sõprus?

Minu arust saab üldistada kahte kõige laiemat suhte algustüüpi: 1) suhe areneb vastastikusest füüsilisest tõmbest; 2) suhe areneb välja sõprusest.

Hiljuti ma kuulsin arvamust, et suhe ei saa areneda sõprusest, see polevat lihtsalt võimalik, kuna alguses peab ikkagi olema mingisugune füüsiline tõmme ehk kirg. Lisaks sellele toodi välja, et meeste-naiste omavaheline sõprus pole lihtsalt võimalik, mistõttu ei saa siis ka suhe areneda välja sõprusest-see inimene lisas värvikalt: "mina oma sõpru küll ei kepi".
No ega siis ei peagi vastassugupoolest sõpra kohe keppima, lihtsalt kuna ta on vastassugu, aga see selleks. Sellise loogika järgi ei saa tõesti suhe areneda sõprusest, sest sõprust ei saa tekkidagi kuna see pole võimalik ja kui tekib soov vastassugupoolt "keppida", siis järelikult on kirg ja järelikult on võimalus, millegi arendamiseks. Iseenesest loogiline mõttekäik, lihtne ja primitiivne, aga mina sellega ei nõustu.

Minu meelest lõppevad enamik kirest arenenud suhteid kaosega. Seda sellepärast, et kirge põhjustavad hormoonid. Needsamad hormooni puhangud, mis löövad lõkkele nagu jaanituli, toidavad meeletult lõbusaid seiklusi, kuid samamoodi ka suuremaid tülisid ning mingi hetk jääb kuivadest puudest ikka puudu. Suhtele tikub ligi hall argipäev nagu väiksed peotäied liiva kustuvale lõkkele ja ilusatest soojadest leekidest jääb järgi vaid haisev vingune toss. Suhted, mis algavad ja põhinevad ainult kirel, ainult hormoonidel, mis ei suuda edasi areneda kasutamaks ratsionaalset mõtlemist, need, suure tõenäosusega, lõppevad nii nagu nad algasid, suure leegiga. Minu jaoks ei tundu selline pikemaajaline suhe väga köitev.

Seega, ilmselgelt, toetan mina teist suhte algustüüpi - suhet, mis areneb välja sõprusest. Sõbraks nimetatakse tavaliselt inimest, kellega on leitud midagi ühist, kellega on lõbus ja meeldiv aega veeta, inimene, kelle vastu tekib sümpaatia. Kui nüüd sellistel inimestel tekib omavahel lisaks emotsionaalsele tõmbele ka füüsiline tõmme (või on see alati olemas olnud), siis tundub see minu jaoks ideaalne. Sõprusest arenev suhe tundub nii emotsionaalselt kui ka füüsiliselt palju sügavam ning tugevam - armastusel ja kirel sellises suhtes esineb mitu erinevat vormi. Kui juhtub, et romantilisel tasemel ei saa inimesed enam oma probleemidega hakkama, siis on neil alati ka sõprussuhe, millele toetudes võib tekkida hoopis parem arusaam teise inimese seisukohtadest ning ka tungivam põhjus leida probleemile lahendus.Kirega on ikka nii, et mingi hetk see jahtub, ja kui sel hetkel suhtes midagi muud ei olegi, siis suhe laguneb. Ka parima sõbraga võib kirg kustuda, aga armastus saab halge juurde läbi toetuse, austuse, vastastikuse sümpaatia, lõbu jpm ning märkamatult on armastuse leek taas lõkkele löönud.

Ma soovin Teile kõigile meeldivat suhet oma parima sõbraga :D
Good Day, ladies and gentlemen, my kisses to You all :***

Töö

pilt

Kes veel kardab enamik oma elust viibida 8h 5x nädalas nelja seina vahel kontoris? I'm terrified of it.

Olla pool oma elust peidus toas, kus mul on kohustus istuda 8h järjest arvuti ekraani taga, mis mõjub kohutavalt mu silmadele, seljale, põlvedele, vaimule ja enesetundele. Ma natuke kahtlen, kas neid inimesi reaalselt eksisteerib, kes tahavad oma tööd niimoodi kontoris teha? Kuid maailm on kirev, seega võib-olla leidub ka selliseid inimesi..

Sõna "töö" loobki minu peas kujutelma ühest piinavast kohustusest teha mingit asja, mis on vastumeelne kuskil nö puuris. Töö tegemise eesmärgiks on teenida raha, et elada - süüa, juua, trennis käia. Põhimõtteliselt, teed midagi vastumeelset 8h päevas, standartselt 5x nädalas, päevast päeva, et saaksid toita ja lõbustada ennast ning osta a bunch of shit that you mostly don't need.
Ainus iroonia asja juures on see, et need 8h võtavad inimese vabast ajast nii palju ära, et nendeks lõbustusteks, mille jaoks raha teenitakse, ei jää aega ega energiat. Lõppkokkuvõttes tehakse pool elu midagi vastumeelset, et teenida raha võimaldamaks elu nautimist, kuid tegelikult kulub kogu raha ja aeg mingile mõttetusele...ja siis sured ära -> see ongi mu suurim hirm selle sõna "töö" juures. Selline elu tundub täiesti kohutav, mõttetu ja piirav.

Ma tean inimesi, kes käivad pigem tööl kui koolis. Neid motiveerib raha ja mõnele meeldib ka nende töö. Tundubki ju mõtekam teenida raha, mida saad kasutada, selle asemel, et omandada teadmisi, mis on enamasti inimese enda arenguks.
Ma arvasin ka väiksena, et tööl on ikkagi parem käia kui koolis, sest töölt koju tulles ei pea koolitükke lahendama-saab lihtsalt rahus istuda ja omi asju teha. Nüüd ma aga arvan, et koolis on palju parem käia (ülikoolis siiski, keskkooli ei taha kunagi tagasi :D), sest ajaliselt leidub ikkagi rohkem vaba aega. Lisaks saab koolis valida ka endale meeldivaid aineid, tõesti, ainult enda huvi või arendamise heaks.

Lõppude lõpuks on minu unistus, ja ilmselt ka paljudel, leida selline töö, mis polegi nagu töö. Töö, mis on küll kohustus, aga sellegipoolest meeldiv. Koht, millesse tahad panustada ja kuhu enamus ajast tahad minna (kõigil on halbu päevi). Mu üks sõber leidis endale hiljuti sellise töö - see pole midagi fancy-t, kuid tal on inimestega lõbus ning töö iseenesest polevat ka kuigi raske, seega hea meelega teeb ta ka ületunde. Muidugi on ka mu emal selline töö - ta ei teeni kuigi palju raha ning raskeid päevi ja aegu tuleb ette, kuid ta armastab seda, mis ta teeb..ja ma tahan ka nii.

new road ahead..

Nüüd üheksa kuud töötasin ma kontoris. Proovisin ametikohale, et teada saada, kas mulle meeldiks mu erialane töö - ei meeldi. Alguses olin üldiselt rahul, kuigi pikad päevad nelja seina vahel silmad krõllis arvutit vahtimas olid harjumatud ja kurnavad. Harjudes polnud kõige hullem ja see oli hea distraction kuna mees oli kaitseväes. Ajapikku muutus asi kurnavaks ja ahistavaks, vaba aega jäi mul äärmiselt väheseks, unetunde samamoodi ning rahadega ei läinud ka nii hästi kui alguses tundus. Koolipäevad olid mõnusaks vahelduseks tööl viibimisele. Kohutavad hirmumõtted sellisest üksluisest tulevikust tikkusid aina enam ligi. Lisaks igasugused muud probleemid aja vähesuse tõttu - tekitasin endale antisotsiaalsuse, nägin välja nagu zombie, suhted ei sujunud kõige paremini, ammugi polnud ma õnnelik. Mida aeg edasi, seda rohkem ma mõlgutasin mõtteid järsult tööst loobumisest ja ootasin kannatamatult tööpäevade lõppu. Kõik, nii suhted, välimus, enesetunne muutusid kohutavalt halvaks kuni universum / saatus/ elu, mis-iganes, mind välja aitas - mind vallandati sõbrapäeval.

Ilmselgelt oli see shokk ja veel eriti halval päeval, kuid mind vabastati sellest kohustusest, mis muutus juba piinavaks. Tänu sellele juhtumile tuleb mu näovärv koos elurõõmuga tagasi, ma tahan jälle suhelda ja aina lootusrikkamalt igasuguseid seikluseid kogeda. Mu suhe on tõusuteel, ma saan veidi puhata, mida ma ootasin oi kui kaua, ma saan tegeleda kooliga ja lugeda, joonistada, kirjutada mida iganes. Ma ei saa enam suvalisi asju osta iga sekund, aga ausalt öeldes oli see meeldivalt vabastav - kohe koorem langes mu õlult teadmisega, et ma olen kindlasti jälle vaene. Ma ei saa lubada endale kõike mõttetust mida hing ihaldab, sest ma pean raha kokku hoidma ja see on hea. Mulle veidi meeldib olla vaene, sest siis on kindel, et midagi ei saa osta, lihtsalt ei saagi ja kõik. Rahaga on see jagamise küsimus, et kuhu alla seda raha see kuu panna ja siis järgmine jne. Rahatuna ei saa lihtsalt midagi valida ja see on kuidagi kergendav asjaolu.

Muidugi ma hakkan uut tööd otsima, kuid võib-olla proovin midagi kardinaalselt erinevat, sest elu on veel ees ja elus tuleb kõik ära proovida. Lisaks on mul säravate unistuste algus käega katsutav ja kavatsen astuda esimesed sammud, et neid tõeks teha. Ma olen hetkel juba palju õnnelikum, sest ma tunnen, et ma saan tagasi tõelise mina ega pole enam tühi ringi hõljuv kest selles kiires maailmas.

Särage ja sädelege oma unistuste poole :*****

Armastus

Sobiv teema tänaseks Valentinipäevaks :)

(minu kallile "Sa pole ammu blogi postitust teinud!")

pilt

Mingis postituses ma mainisin, et arvan, et mitut inimest on võimalik korraga armastada. Minu nägemus täpsemalt on, et jah, see on võimalik, et üks naine armastab, armastab romantilises mõttes, mitut meest täpselt samal ajahetkel (traditsioonilises mõttes siis).

Artiklites, mida ma kunagi olen lugenud, on spekuleeritud, et kui inimene väidetavalt armastab mitut meest korraga, siis ta tegelikult seda ühte ei armastagi nö tõeliselt kuna tema tähelepanu, tunded jms jagunevad laiali. Teine vaatepunkt on olnud, et kui naine saab armastada mitut last või oma lapsi ja meest ja ka veel teisi pereliikmeid (ema, isa, vanaema jne), siis on võimalik armastada ka mitut meest korraga. Mina nõustun selle vaatenurgaga, sest tõesti, kui inimene suudab jagada nö perearmastust paljude inimeste vahel, ja seda enam-vähem võrdselt ning tingimusteta, siis miks ei peaks see olema võimalik ka romantilises armastuses? (

Ma ei taha nüüd öelda, et ma armastan mitut meest korraga hetkel (Kaisa, ära mõtle siin midagi juurde :D) vaid lihtsalt, see on selline huvitav teema.

Muidugi peab nõustuma mingitpidi ka selle teise spekulatsiooniga, et kas armastuse nö suurusjärk on sama? Selle kohta ma arvan, et see ilmselt nii siiski ei ole. Ühte isikut inimene armastab mingil määral ikkagi rohkem või on kiindumus natukene suurem, ükskõik, mis põhjustel, sest traditsiooniliselt ollakse ikkagi ühe inimesega suhtes, mitte mitmega. No võib juhtuda, et on abikaasa ja armuke, väidetavalt armastatakse mõlemat sama palju jne, aga neid variante on igasuguseid selles veidras elus..

Lisaks on mitmel inimesel ju ka eelnevaid suhteid olnud ja kui oli tõesti armastus, siis kuhu see kaob – ega see õhku ei kao (nagu üks meie klassiõde kunagi väitis et „armastus sai lihtsalt otsa”). Tunded jahtuvad või on probleeme, millest lihtsalt ei saa jagu, aga mõnest inimesest jääb ikka tükike armastust südamesse alles, kasvõi need romantilised first love-d. Seega ma usun, et on võimalik mitut inimest romantilises mõttes korraga armastada, kui palju ja mis kontekstis on teine teema juba. Mis Teie arvate?

pilt

Ka armastuse vorme on mitmeid. On ju armumine – pööraseks ajav, aru kaotav, hormoonide möll; on vanemate ja vanema armastus (lisaks vennad/õed) – tingimusteta, juhtugu mis-tahes-olen-ikka-olemas armastus; on sõbra armastus – tingimusteta (loodetavasti) olen-alati-sinu-jaoks-olemas armastus inimeste vastu, kes sümpatiseerivad; on looma armastus; on romantiline armastus jne.

Minu jaoks on armastus hiiglaslik emotsionaalne tunnete voog, mis võib avalduda erinevates vormides, suurusjärgus ja on pidevas muutumises. Puhtasse armastusse on segatud mitmed teised emotsioonid nagu iha, viha, kiindumus, pettumus, imetlus, austus, usaldus, kaos jpm. Kuid kõik taandub sellele ühele puhtale soojale tundele, milleks on armastus :).

Mu kallid sõbrad, Te kõik olete mulle ääretult tähtsad ja kallid ning ma loodan, et Teil on täna ( ja ka teistel päevadel) äärmiselt mõnus ning soojust täis tunne :***

Kaitseväe mõju suhtele II: lambad

[..]Tundub justkui sel ajal pole teisi enam olemaski, teiste tsiviilelu on lihtne, probleemide vaba, lihtsalt sellepärast, et teised saavad ise oma valikuid teha ja puhata. Selline mentaliteet võib rikkuda suhte üsna kiiresti..

pildi asukoht

Mentaliteet, mis on täielikult tekkinud stressist, šokist ja 16h ajupesust päevas. Noormehi reaalselt väsitataksegi selleks, et neid muuta tuimalt järgivateks lammasteks, kellel kästakse hommikul trenni teha, kiidetakse hommikusöögiga (nagu koeri), seejärel toimub tegevus väsitamaks keha ja vaimu, kiidetakse toiduga ja nii päevast päeva. Väsitusmehhanism stressi tekitajana ongi mõeldud selleks, et poisid ei jõuaks enam oma pead kasutada ega saadaks korda sigadusi, mis võiks kahju tuua kaitseväele. Seda kõike tunnistab mõni ülem kaitseväes noormeestele ühel või teisel hetkel, läbi lillede ja liblikate ning süsteem toimib imeliselt. Meenutabki mõnda julma filmi ajupesu saanud reameestest, kes pimesi lähevad surma teadvustamata endale reaalset olukorda, sest nad on liiga väsinud.

Eduvalem kaitseväele, mis on laastav suhetele. Noormeeste oskus oma peaga mõelda on nii pärsitud, et nädalavahetustel tsiviilelus olles ei suuda nad kuidagi kohaneda olukorraga, kus neil tuleb ka teise inimese murede, mõtete ja elutempoga arvestada. Veel vähem on nad suutelised mõtlema oma tegude üle, neid kuidagi adekvaatselt koordineerida või üldse mäletada, kuidas tegelikult võiks käituda. See on halekoomiline ja ei tundugi enam absoluutselt imelik, miks tüdrukud ei jaksa taluda sellist, kriitiliselt öeldes, zombit, kes ei hooli ega vastuta millegi eest ja nõuab, et talle kõik ette-taha ära tehakse nagu kaitseväes. Isegi poistele endile öeldakse, et jaanuar on see kuu, kus enamik mehi maha jäetakse, sest naised ei jõua enam oodata. Päris kurb standard..äkki naistel tekib omakorda mentaliteet „uuel aastal uue hooga” :D Elu on koomiline!

pildi asukoht

No kogu see osa oli nüüd küll suhteliselt negatiivne..natuke teisest küljest ka ja siis ikka vist tuleb kolmas osa, kus ma üritan võimalikult lihtsalt ja lühikeselt enda kogemust kirja panna..aga ma ju ei oska lühikeselt kirjutada -.-

Positiivne kogu selle asja juures on, et mees on kodust ära – istub kinni, aga mitte häbistavalt päris vanglas, samal ajal kui naine saab oma „vabas” elus teha kõike, mida hing ihaldab. Naine ei pea muretsema, et mees kuhugi jooma või liiderdama läheb, ta ju on kinni ajupesuvanglas, mõtleb ja igatseb oma naisest samal ajal kui naisel on kogu maailm valla. Tema võib juurde võtta oma 500 uut hobi, saada sõbrannadega kokku igapäevaselt, laiutada voodis, kohtuda uute inimeste ja vanade sõpradega, kes mehele äkki ei meeldinud. Naine peab kohanema oma taasleitud iseseisvusega kui peab täiesti üksi hakkama saama kõigi maailma muredega (ja neid on naistel ju miljon), vastu seisma võib-olla tekkivatele kiusatustele või salakavalatele noormeestele, elades läbi emotsioonide virr-varri nagu pisikese taassünni. See kõik on väga raske ja ootamatu kogemus, aga võib selgust tuua nii mõnelegi küsimusele kui inimene sellele avatud on. Muidugi ei saa ka ära öelda boonusest (kelle jaoks hea, kelle jaoks halb) teada saada vastastikused tõelised tunded ja suhte tugevuse..