Vanad "head" vabandused, et kiire ja tujutu jms, ei hakka isegi rohkem neil peatuma.
Olen siin paar päeva, või 4-5, piinelnud suht suures ärevuses seoses uute muutustega, pingelangusega jms. Nimelt kandideerisin paar nädalat tagasi ühe väikse jõusaali treeneri ametikohale ning möödunud nädalal võeti minuga ühendust ja kogu protsess läks vaikselt, kuid ähmaselt, käima. Selle, ja kooli lõpetamise (ning kaitsmisega) seoses on tekkinud suht suured emotsionaalsed läbielamised, mis tekitavad täitsa kohutava enesetunde.
See kõik on mind viinud mõtisklusteni, et kuna, millal ja kas üldse, saab elus võtta aja maha ainult enda jaoks? Teoreetiliselt seda ju tehakse, sellest kirjutatakse, seda soovitatakse, aga mis on see nö õige aeg selleks?
Ma olen terve see kooliaasta suhteliselt palju rüganud (veel rohkem stressanud), vähemalt enda arust. Sügisel oli vaja üks viimane aine koolis kindlasti ära teha (kuulasin seda teist korda), lisaks tegelesime ühe veebilehega, et natukenegi raha saada. Samal ajal pidin lõpuks hakkama kirjutama ka oma mitu aastat veninud seminaritööd, et saaks selle valmis ning seejärel baka, et oleks võimalus lõpetada see eriala (lõpuks). Vahepeale tuli veel mitmeid erinevaid ülesandeid, et tuleks kuskilt raha sisse.
Nüüdseks on enamik neist suurtest asjadest tehtud, kooli lõpuaktus toimub järgmine nädal, tervist on rikutud, vaimu on põletatud aga otsakorrale see üks suur asi jõuab. Nii nagu terve aasta, jookseb järgnev kohustus peale, koos mitme väiksemaga, ning puhkust polegi nagu saanud, mis on toonud mind praeguste mõtisklusteni...
Mul on ees võimalus teha tööd (oma veidi kahtlaste nüanssidega), mida ma justkui pikemat aega olen soovinud. Samal ajal on käes suvi (peaaegu) ning enamik asju on lõpule viidud ehk leiduks aega natuke hingata, leida kasvõi pisikese tee taas iseenda ja võib-olla ka mingil määral rahuni. Seda viimast tahaks ma aga praktiseerida kõigest praegusest eemal, oma lemmikus Tartu-Elva vahepealses suvilas, kus tekib reaalne puhkuse ja suve maik. Ma olen nende mõtete üle mitu päeva paanitsenud ja üritanud arutada neid erinevate inimestega - ilmselgelt on õige (ja sealhulgas kohustuslik) otsus võtta vastu töö, seda proovida ja leida see ülejäänud aeg kuskilt mujalt.
Probleem minu jaoks seisneb aga selles, et jah see on õige, jah see on vajalik (raha puudub), jah ma justkui olen seda tahtnud, aga mind närib tunne, et hetkel ma seda väga ju ei taha. Üldiselt olen tõesti otsinud seda tööd, aga praegu ma seda miskipärast ei soovi. See miskipärast on kindlasti tingitud mu emotsionaalsusest ja puhkuse vajadusest, kuid täna hakkasin mõtlema, et kas on võimalik midagi tulihingeliselt soovida nii, et see soov kattuks ka reaalse võimaluse ajastusega (mitte küll üks-ühele suhtes aga lähitulevikus vms)?
 |
| Tahaks loodusesse |
See töö on hetkel väga hea võimalus, kuid oma väsimuses ja läbipõlemistundes pole ma sellest absoluutselt vaimustunud. See panebki mind väga palju kahtlema, kas koha vastuvõtmine on õige otsus, sest nii ma ju pushin end veel kord edasi, ilma puhkamata, lootuses, et üks hetk see puhkus ka saabub ning sellest piisab.
Terve ülejäänud elu pean ma hakkama tööl käima, puhkuse võimalusi tuleb vähe - sellele mõeldes tunnen, kuidas mu sisemus närmub, lootus rahulikult oma tempole vastavalt elada (lõpuks) muutub imepisikeseks. Need viimased on kõik emotsioonid, mis on mind vallanud nii pikalt, mida ma olen maha surunud, et saaks täidetud oma suured kohustused, kuid viimasel ajal need piinavad mind. Need ei lase mul ratsionaalselt mõelda, kuid ratsionaalseid otsuseid ja valikuid ma juba tean - jätkata selles sisemises vanglas lootuses, et leian aja enda jaoks nende emotsioonidega tegelemiseks samal ajal uue töö, trenni ja suve nautimise vahepeal. Kardan, et see nii ei lähe, sest elu on näidanud, et niimoodi iseenesest asjad ei juhtu..
Päikest ja soojust Teile kõigile :**
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar